Lumeväravad

Joon karget õhku pikka sõõmuna, tõmban selle nii sügavale kopsudesse, et korraks on isegi valus ja raske välja hingata. Pea pööritab. Ent ma teen seda veel. Ja veel. Nii hea, nii puhas, nii vabastav. Purjus lumevalgest.
Ja kergeid helbeid langeb vaikuses. Püüan neid kinda pihku - kui ilusad nad on! Nii tillukesed, korrektsed väiksed lumelilled. Ingli suudlused. Sajab ja sajab ... Seisan kohevas lumes  ja saan vaikusega üheks. Üheks metsaga ja sellega, mis metsa taga.
Mõtlen, et see on nagu palve.

Su kuju näen seismas lumeväravas,
seljaga minu poole.
Ei kutset, ei viibet, ei midagi,
mis lubaks algust me loole.
Mu suu on tumm,
ent süda tulvil ja puhkemas
purpurseks õieks
Su õuel, et näeksid -
ka siis kui tunded on hangunud külmast
ja minevik hoiab Sind peos, 
et ometi hangede sügavas süles,
kui ime, avab end roos, 
sest - täitub mu seitsmes soov...

Üle metsa vajub õhtu ja tuled süttivad taevas.
Lund langeb. Vaikus on valge.

Armastan,
Jo ❤