Valguses

On aeg päev mõlemast otsast pikemaks venitada, et valgus püsiks kauem õuel. On ütlemata tore hommikul valges, autot lume alt välja kaevata ja õhtul valges mööda koduteed sõita. Valgenemise aeg. Valendamise aeg. Ja kui keegi tuleb ütlema, et pole ikka tõeline talv, siis ma hoian lihtsalt käed kõrvadel - on küll! On mõnus miinus ja külmaõhetus. Ja saapad ei plirtsu õhtuti vett, vaid sulatavad endi alla väikse loigu, kui kõik lumi pole jäänud koridori jalamatile.
See selline õdus valge talvine olemine.
Praegune puhas, põhitoonina valge, maailm on just see, mida praegu vajan. Nagu paber, millele kirjutada märksõnu, lausejuppe. Alguste algus. Mõttepaus. Vaikus iseenda sees. See, mis metsasügavusest läbi talvejope imbub. Olen täis valget vaikust. Sellised tasased hingetõmbed, enne kui paber hakkab täituma. Sumpan põlvini lumes. Suu sallis muigamas - nagu kutsikas kes esimest korda lumes.
***
Ja toas on tore tagasi olla. Selline tunne, et oled uut täis: uusi ettevõtmisi, uusi tundeid. Uut energiat, mida kohe rakendama peab. Näiteks... näiteks üks uitmõte - korraldada midagi suurt, millest jääb omamoodi jälg. Naksti! haaras mu ideest kinni sõbranna ja esimene infovahetus on tehtud. Näis siis. Vahel on vaja esmasest mõttest eemalduda, lasta sel olla ise ja jälgida, et mõne aja pärast saaks tõdeda, kas sellest saab asja või siis ... saab väiksema asja.
Aga tore tunne on ikka.

Joon ingveriteed. Kaneeli ja meega. Kurk on minuga millegipärast kuri. Mina temaga küll pole. Aga ma olen osav lepitaja. Mõnusalt mett ja parasjagu vürtsi - no see peab kurja sulama saama. Sest homme on uus hele päev ja ma nii tahan minna. Ikka metsa ja mere äärde ja jätta lumme sügava jäljerea. Olla muretu ja tavaline.

Armastan,
Jo ❤