Veebruari roosad toonid
Ronge mööda sõitmas aknast näen, on külm ja nukker veebruar käes...
Tegu on bossanovaga ja seda lugu laulsin kunagi erialaõpetajale, kellelt sain vist esimest korda sõdamest kiita - tõelise tundega lauldud lugu. No jah, vanus 19 ja pragunev süda rinnus, miks ta siis ei olnud tundega lauldud.
.... Kuid ikka sa ei saabu veel,
vaid teistele rõõmu toob, see vilgas rong, mis ruttab teel.
Terve aasta näinud nüüd pole sind.
Ei tea kas meenutad praegu sa üldse koosoldud aegu, kuid lootus veel pole jätnud mind – sind ootan ma. Kus viibid sa?
/H.Karmo/
Ilusa sõnumiga laul.
Veebruar. Selline mõnus külmakraadine, lumine, sinisetooniline taevas ja helekülm päike. Selline, et toas püsida ja vardaid klõbistada on üle mõistuse raske. Aga toas tuleb püsida - tont-teab-kust külge klammerdunud köhanaksik tuleb endast välja kuumutada. Raisk!, mõtlen kui aknast õue kiikan ja siis greibitilku veeklaasi tilgutan. Tagane, va köhane ja küüslauk saab toidulaual kroonitud.
Kui muud moodi ei saa, siis ... mingit moodi ikka saab.
Mõtlen end terveks. Tunnen end tervena. Ütlen endale käskivas toonis: nii olgu!
Kas veebruar on õige kuu armumiseks? Selline värvi- ja lõhnavaene aeg. Härmane ja paigalseisev, sest liikumine on püha. Võib-olla ongi õige selles külmas lasta südamel puhkeda õide ja õhetada?
Pärast joogatunni tunnen, et meeled on mahenenud. Mõtted pehmed nagu padi ja iseendaks olemine hõõgub meetrijagu kehast eemale. Selline hea matrooni tunne on, et silitaks mõnel pead ja lohutaks kurva mõtte mõtisklejat.
Nägin täna parklas eemal üht ammust sõpra. Kõndis, kilekott näppus, oma auto poole, selg kühmus. Nii kühmus, et oleks tahtnud hõisata: hei!ja vaadata kuidas ta selga sirutab. Aga hoidsin suu ja autoukse kinni. Lihtsalt vaatasin seda kühmus selga ja andsin sealsamas endale lubaduse - mina kontrollin, et ma käin sirge seljaga. Kõik lülid lükkan püsti ja ei lase arvutikühmul end maa poole suruda. Ka siis kui õues on külm, mis surub pea õlgade vahele tõmbama, hoian oma selja sirge. See ju mu enesekindluse verstapost, eks ole? Sinu oma ka.
Ja... järgmine kord ma hüüan raudselt hei, kui Sind näen. :)
Armastan,
Jo ❤
Tegu on bossanovaga ja seda lugu laulsin kunagi erialaõpetajale, kellelt sain vist esimest korda sõdamest kiita - tõelise tundega lauldud lugu. No jah, vanus 19 ja pragunev süda rinnus, miks ta siis ei olnud tundega lauldud.
.... Kuid ikka sa ei saabu veel,
vaid teistele rõõmu toob, see vilgas rong, mis ruttab teel.
Terve aasta näinud nüüd pole sind.
Ei tea kas meenutad praegu sa üldse koosoldud aegu, kuid lootus veel pole jätnud mind – sind ootan ma. Kus viibid sa?
/H.Karmo/
Ilusa sõnumiga laul.
Veebruar. Selline mõnus külmakraadine, lumine, sinisetooniline taevas ja helekülm päike. Selline, et toas püsida ja vardaid klõbistada on üle mõistuse raske. Aga toas tuleb püsida - tont-teab-kust külge klammerdunud köhanaksik tuleb endast välja kuumutada. Raisk!, mõtlen kui aknast õue kiikan ja siis greibitilku veeklaasi tilgutan. Tagane, va köhane ja küüslauk saab toidulaual kroonitud.
Kui muud moodi ei saa, siis ... mingit moodi ikka saab.
Mõtlen end terveks. Tunnen end tervena. Ütlen endale käskivas toonis: nii olgu!
Kas veebruar on õige kuu armumiseks? Selline värvi- ja lõhnavaene aeg. Härmane ja paigalseisev, sest liikumine on püha. Võib-olla ongi õige selles külmas lasta südamel puhkeda õide ja õhetada?
Pärast joogatunni tunnen, et meeled on mahenenud. Mõtted pehmed nagu padi ja iseendaks olemine hõõgub meetrijagu kehast eemale. Selline hea matrooni tunne on, et silitaks mõnel pead ja lohutaks kurva mõtte mõtisklejat.
Nägin täna parklas eemal üht ammust sõpra. Kõndis, kilekott näppus, oma auto poole, selg kühmus. Nii kühmus, et oleks tahtnud hõisata: hei!ja vaadata kuidas ta selga sirutab. Aga hoidsin suu ja autoukse kinni. Lihtsalt vaatasin seda kühmus selga ja andsin sealsamas endale lubaduse - mina kontrollin, et ma käin sirge seljaga. Kõik lülid lükkan püsti ja ei lase arvutikühmul end maa poole suruda. Ka siis kui õues on külm, mis surub pea õlgade vahele tõmbama, hoian oma selja sirge. See ju mu enesekindluse verstapost, eks ole? Sinu oma ka.
Ja... järgmine kord ma hüüan raudselt hei, kui Sind näen. :)
Armastan,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar