Kohatust köhast peamiselt
Pekki! No kohe täiesti pekki! Ma tahtsin joogasse minna ja ma tahtsin õue minna (kohting), aga võta näpust - mu pärastlõunane köha ei soostunud täna minust lahti laskma. Kas üldse enam laseb? :( No nii tigedaks teeb, et tahaks rohkem vanduda kui see "pekki!". Ja perearst on alles nädala teises pooles. Olgu - ise olen süüdi, et varem ei hakanud perearsti taga otsima. Ent praegu see gripihooaeg - ei taha mina minna kabineti ukse taha ootama koos nendega, kel see tõbi just parasjagu kallal, ei taha enda pisilasi teistega kokku lasta ja veel hullema kokteili moodustada. Nüüd siis istun, joon ingveriteed ja limpsin teelusikate kaupa kaneelimett. Kogu mu pärastlõunane toitumine. No mis pärast see köha just päraslõunast ööni peab kestma? Miks mu kõritoru just siis sügelema hakkab?
Täitsa Herberta Ving, eksole? :)
Miskit head ka - tundub, et suvi hakkab mingit moodi plaani joonistama, et millal vuhin tööd teha ja millal mitte ja millal on maadeavastus, õigemini järjekordne saarevallutus terendab sinise silmapiiri taga. Eks nende plaanidega ju on, et võid mõelda, aga läheb täpselt nii nagu läheb. Kui see on aga mitme inimese plaan ja ühine soov, siis - lähebki nii. Huvitav, see vist on rohkem indiviidis kinni, et kui ma üksi mõtlen ja plaanin, siis Keegi teeb ikka oma otsuse. Võtkem või see tänane - ei jalutuskäiku silmi kissitades talvises päikeses, ei lõõgastust ega venitust joogamatil. Mina plaanisin seda kõik hommikul teha, aga too Keegi vussis kavatsused ära. Võibolla peaksin seda võtma nii, et too siis teab paremini, mis mulle vaja on siis kui köha on. Et joogasaalis pole mõtet rahulikku õhustikku kuriseva köhahooga lõhkuda ja üleüldse - mida vähem liigud, seda parem: haigus taandub kiiremini. Ent see kohting... No see oleks ju lihtsalt olnud üks uus inimene. Ma ju lubasin ühes blogipostituses, et ma leian nädala jooksul uue tuttava. Leidsin, aga kokku saama ei jõudnudki. Kas see Keegi teab minust paremini? Võibolla. Või seab tõkkepuu ette, öeldes, et mul pole läbipääsuluba või et ma ei tea õiget parooli või et ma pole veel sealpool tõkkepuud valmis hakkama saama.
Igatahes minu plaanid on kellegi teised plaanid.
Poen sügavamale mamma kootu kampsikusse ja hoian jalas joogasokke. Olgu siis tunni asemel vähemalt nii palju, et on ükssarvikutega joogasokid jalas. On jalgadel lõbusam ja mul kah.
Jälle köh-köhh ja köh-köhh...
Vhurr kui kehva on haigelaadne olla. Palavikku pole, luuvalu pole, peavalu ka mitte. Ainult pärastlõunane köhaperiood.
Tilgutan järjekordsesse veeklaasi greibiekstrakti tilku ja joon väikeste sõõmudega mõrkjamaigulist toasooja vett nagu ühte kibedamaitsega kokteili. Aga greip mulle mekib. Nii et mõrul on minu juures minekut.
Pühapäeva õhtu on taas pime ja külm krutib termostaadil kangemaid numbreid miinuse taha. Talv, täiega.
Hm. Mu uni on lükkunud paari tunni võrra edasi, see tähendab, et hommikul tahaks siis need paar tundi pikemalt kekutada. Töönädal luusib juba õues. Igaks juhuks oma sisekella ei usalda ja panen mobiili äratama.
Vesi on mõru ja meel pool mõru, köha kibe.
Ehk teeks nüüd sellise kokkuleppe, et homsest on juba selgem-helgem-kergem, sest olen tubli olnud ja hoian end kui kassipoega? Kuuled?
Ma võin ilusasti ka paluda.
Et palun.
Homsest alates kergem. Selgem. Helgem. Kargem on nagunii.
Köhh-köhh!
Jo ❤
Täitsa Herberta Ving, eksole? :)
Miskit head ka - tundub, et suvi hakkab mingit moodi plaani joonistama, et millal vuhin tööd teha ja millal mitte ja millal on maadeavastus, õigemini järjekordne saarevallutus terendab sinise silmapiiri taga. Eks nende plaanidega ju on, et võid mõelda, aga läheb täpselt nii nagu läheb. Kui see on aga mitme inimese plaan ja ühine soov, siis - lähebki nii. Huvitav, see vist on rohkem indiviidis kinni, et kui ma üksi mõtlen ja plaanin, siis Keegi teeb ikka oma otsuse. Võtkem või see tänane - ei jalutuskäiku silmi kissitades talvises päikeses, ei lõõgastust ega venitust joogamatil. Mina plaanisin seda kõik hommikul teha, aga too Keegi vussis kavatsused ära. Võibolla peaksin seda võtma nii, et too siis teab paremini, mis mulle vaja on siis kui köha on. Et joogasaalis pole mõtet rahulikku õhustikku kuriseva köhahooga lõhkuda ja üleüldse - mida vähem liigud, seda parem: haigus taandub kiiremini. Ent see kohting... No see oleks ju lihtsalt olnud üks uus inimene. Ma ju lubasin ühes blogipostituses, et ma leian nädala jooksul uue tuttava. Leidsin, aga kokku saama ei jõudnudki. Kas see Keegi teab minust paremini? Võibolla. Või seab tõkkepuu ette, öeldes, et mul pole läbipääsuluba või et ma ei tea õiget parooli või et ma pole veel sealpool tõkkepuud valmis hakkama saama.
Igatahes minu plaanid on kellegi teised plaanid.
Poen sügavamale mamma kootu kampsikusse ja hoian jalas joogasokke. Olgu siis tunni asemel vähemalt nii palju, et on ükssarvikutega joogasokid jalas. On jalgadel lõbusam ja mul kah.
Jälle köh-köhh ja köh-köhh...
Vhurr kui kehva on haigelaadne olla. Palavikku pole, luuvalu pole, peavalu ka mitte. Ainult pärastlõunane köhaperiood.
Tilgutan järjekordsesse veeklaasi greibiekstrakti tilku ja joon väikeste sõõmudega mõrkjamaigulist toasooja vett nagu ühte kibedamaitsega kokteili. Aga greip mulle mekib. Nii et mõrul on minu juures minekut.
Pühapäeva õhtu on taas pime ja külm krutib termostaadil kangemaid numbreid miinuse taha. Talv, täiega.
Hm. Mu uni on lükkunud paari tunni võrra edasi, see tähendab, et hommikul tahaks siis need paar tundi pikemalt kekutada. Töönädal luusib juba õues. Igaks juhuks oma sisekella ei usalda ja panen mobiili äratama.
Vesi on mõru ja meel pool mõru, köha kibe.
Ehk teeks nüüd sellise kokkuleppe, et homsest on juba selgem-helgem-kergem, sest olen tubli olnud ja hoian end kui kassipoega? Kuuled?
Ma võin ilusasti ka paluda.
Et palun.
Homsest alates kergem. Selgem. Helgem. Kargem on nagunii.
Köhh-köhh!
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar