Kunksu lood. Päev enne tormi.
Tuul lõhnas kargelt, pannes sissehingamisel ninasõõrmed õhetama. Kirbe ja külm tuul, vastandiks erkkollane päikesemuna, mis vastu lumevalget tegi vaatamise eriti vaevaliseks. Kunks kissitas silmi ja sättis kapuutsi tihedamalt pähe. Tuul oli tõeliselt vastik. Selline puhanguline ja kui pahmaka näkku said, siis see naksas. Merepiir vaevles jäärüsas ja lained tundusid hämmeldununa - miks neid enam kaldale ei lubata tulla?
Magus-valus talvepäev, milles võis juba aimuda lähenevat kevadet - valgust oli rohkem. See aimdus kestab õhtuni, mil miinuskraadid oma jõunumbreid näitama hakkavad. Ent see tulek ongi vaevaline.
Kunks kloppis saabastelt lund ja seadis sammud üle luitenuka. Kui on õige tuulekalle ja hoog, siis võib seda luidet laulvaks luiteks kutsuda. Aga - ta laulab harva.
Metsaalune on jälgi täis. On Süsi pehmeid ümaraid astumisi ja siis rebase toekamaid jälgi. Jäljekeel pajatab salakäikudest ja uudishimust ja jälgimisest ja jälgede segamisest. Sõbrad igaveseks.
Seal, kuhu päike ei ulatu, paistab lumi tumedam. Tumevalge. Õhtul lisandub sinakas varjund. Lumi mängib valguse ja varjudega. Mis tal mahasadanuna muud teha ongi - lebada ja kasvada ning siis sulada.
Naine kummardub ja võtab maast murdunud männioksa. Sellest saab tuppa mõnusa metsalõhna.
Oks käes, liigub naine maja poole. Katus on lund täis ja õues on hanged nagu hangunud merelained. Lumemeri. Naine asetab oksa trepile, võtab labida ja kühveldab kuurini viivat rada laiemaks. Valgus ja tuul veavad oma vägikaigast, lootmatagi, et keegi neid jälgiks.
Töö tehtud. Süsi ootab teda trepil, kasukas härmas.
No mis, kas on külm? Lähme tuppa.
Hommikul köetud pliit on veel soe. Näonahk tõmbub järsust temperatuurivahetusest korra kivendama. Kunks vahetab saapad susside vastu, paneb jope varna ja läheb käsi pesema. Kõigepealt toitev kreemilaks põskedele, siis pasteet Süsile ja kohvi endale. Sees suriseb. Füüsiline töö ja toaga harjuv ihu on elektrit täis: mida järgmiseks teha?
Kunks istub laua taha ja avab arvuti.
Tundsin täna tuules valu. Seda seletamatut. Võibolla isegi etteheitvat. Ma ei tea, kas olen olnud hooletu märkide suhtes või on see lihtsalt mu enda kasvav ootus? Mida oodata? Seda, et ... uus tuleb. Tuleb nagunii. Hoolimata veel talve ülemvõimust on märke, mis näitavad suunda kevadesse. See eilne tihase laul võsas. Või siis hommik, mis algab juba palju varem. Või rahutus mu jalgades, et ringil laiul enam ei piisa. Tahan veel ja pikemalt ja... siis see uni. Nägin jälle. Kõnnin paljajalu mööda heledat liiva, loojang aeglaselt vajumas lainerahus merre. Koer jookseb saba liputades mu ümber ja norib mängu. Aga mina lihtsalt kõnnin, seelik laperdamas säärte ümber, rõõm ümber suu...
Kuhu ma jõudma pean? Kas siis praegune on paigalseis? Ma pole enne nii mõelnud, et ma püsin paigal. Füüsiliselt jah, aga mõtted ju mitte. Laid pole ju lõpppunkt. Ja ma olen käinud. Lähen veelgi.
Lihtsalt tean, et õige aeg on kohal olla. Sügisel ja talvel ja suvel. Kevad viib mu õhku. Mu salajane ärakäik. Ilmun etteteatamata ja toon kaasa segadust. Lõbus!
Aknaraam naksus. Ju ta paisub või siis külmub. Maja elab ja nii ongi hea. Elada elavas majas. Süsi tuleb ja tänab mind toidu eest. Oh, mu kohv!
Ma olen viimasel ajal palju mõelnud. Eks see ole nende pikkade õhtute vili. Kaminatule ja toavarjude mõnus kooslus, mis paneb mõtlema. Sellest, et ma ei taha minevikus olla, veel vähem sellest kinni hoida. Lasta kõigel minna ja neid ei enam pilgu ega mõtetega kinni hoida. Suudan? Ikka. Sest ma olen mina, Kunks. Eelnenust vabastaja. Minuga unustab. Ent paraku on neid, kes minevikul minna lasta soovivad, vähe. Tegelikult on see nii lihtne - me leiame koos üles mööduvast need hetked, tunded, lõhnad, millest vabaneda ei soovi ja pole vajagi. Märgime need ära ja ülejäänu - selle, mis hinge mõrandab ja südant augustab - saadame teele. Laseme koos vabaks ja siis vaatame vaid neid erkpunaselt hõõguvaid hetki, tunneme lapsepõlvelõhna ja kalli puudutust juustes. Mõni kirjutab korra, mõni käib kordi. Vabanemise laid. Jah, aga minust ta vabaneda ei taha. Küll lubab ja jälgib, aga ikka hoiab endale. Kevade lähenedes muutume mõlemad rahutuks ja ma vaatan otse ta elevandihalli pilku ja luban, et naasen. Lähen oma mineviku roospunaseid hetki ülevaatama ja naastes lööb saar õitsema. Õunapuuõite lumi ja värske soe suvevihm. Olen oodatud. Ja me nutame koos selles valges öös, selg vastu tüve.
Sina? Kui unes mööda veepiiri kõnnin, siis tean, et ... istud terrassil, lükkad oma lugemisprillid eest ja tõstad pilgu raamatult ranna poole - kas me juba paistame?
Ega ma liiga kauaks pole ära jäänud? Pööran, et hakata tagasi liikuma ja kui tõstan pilgu, et näha Sind ootamas... ärkan.
Kunks suleb arvuti.
Ta vaatab läbi akna oma muinajutuliselt lumist õue ja siis kaugel üle sinihalli vee, käega samal ajal Süsi kõrvataguseid sügamas.
***
Armastusega,
Jo 💖
Magus-valus talvepäev, milles võis juba aimuda lähenevat kevadet - valgust oli rohkem. See aimdus kestab õhtuni, mil miinuskraadid oma jõunumbreid näitama hakkavad. Ent see tulek ongi vaevaline.
Kunks kloppis saabastelt lund ja seadis sammud üle luitenuka. Kui on õige tuulekalle ja hoog, siis võib seda luidet laulvaks luiteks kutsuda. Aga - ta laulab harva.
Metsaalune on jälgi täis. On Süsi pehmeid ümaraid astumisi ja siis rebase toekamaid jälgi. Jäljekeel pajatab salakäikudest ja uudishimust ja jälgimisest ja jälgede segamisest. Sõbrad igaveseks.
Seal, kuhu päike ei ulatu, paistab lumi tumedam. Tumevalge. Õhtul lisandub sinakas varjund. Lumi mängib valguse ja varjudega. Mis tal mahasadanuna muud teha ongi - lebada ja kasvada ning siis sulada.
Naine kummardub ja võtab maast murdunud männioksa. Sellest saab tuppa mõnusa metsalõhna.
Oks käes, liigub naine maja poole. Katus on lund täis ja õues on hanged nagu hangunud merelained. Lumemeri. Naine asetab oksa trepile, võtab labida ja kühveldab kuurini viivat rada laiemaks. Valgus ja tuul veavad oma vägikaigast, lootmatagi, et keegi neid jälgiks.
Töö tehtud. Süsi ootab teda trepil, kasukas härmas.
No mis, kas on külm? Lähme tuppa.
Hommikul köetud pliit on veel soe. Näonahk tõmbub järsust temperatuurivahetusest korra kivendama. Kunks vahetab saapad susside vastu, paneb jope varna ja läheb käsi pesema. Kõigepealt toitev kreemilaks põskedele, siis pasteet Süsile ja kohvi endale. Sees suriseb. Füüsiline töö ja toaga harjuv ihu on elektrit täis: mida järgmiseks teha?
Kunks istub laua taha ja avab arvuti.
Tundsin täna tuules valu. Seda seletamatut. Võibolla isegi etteheitvat. Ma ei tea, kas olen olnud hooletu märkide suhtes või on see lihtsalt mu enda kasvav ootus? Mida oodata? Seda, et ... uus tuleb. Tuleb nagunii. Hoolimata veel talve ülemvõimust on märke, mis näitavad suunda kevadesse. See eilne tihase laul võsas. Või siis hommik, mis algab juba palju varem. Või rahutus mu jalgades, et ringil laiul enam ei piisa. Tahan veel ja pikemalt ja... siis see uni. Nägin jälle. Kõnnin paljajalu mööda heledat liiva, loojang aeglaselt vajumas lainerahus merre. Koer jookseb saba liputades mu ümber ja norib mängu. Aga mina lihtsalt kõnnin, seelik laperdamas säärte ümber, rõõm ümber suu...
Kuhu ma jõudma pean? Kas siis praegune on paigalseis? Ma pole enne nii mõelnud, et ma püsin paigal. Füüsiliselt jah, aga mõtted ju mitte. Laid pole ju lõpppunkt. Ja ma olen käinud. Lähen veelgi.
Lihtsalt tean, et õige aeg on kohal olla. Sügisel ja talvel ja suvel. Kevad viib mu õhku. Mu salajane ärakäik. Ilmun etteteatamata ja toon kaasa segadust. Lõbus!
Aknaraam naksus. Ju ta paisub või siis külmub. Maja elab ja nii ongi hea. Elada elavas majas. Süsi tuleb ja tänab mind toidu eest. Oh, mu kohv!
Ma olen viimasel ajal palju mõelnud. Eks see ole nende pikkade õhtute vili. Kaminatule ja toavarjude mõnus kooslus, mis paneb mõtlema. Sellest, et ma ei taha minevikus olla, veel vähem sellest kinni hoida. Lasta kõigel minna ja neid ei enam pilgu ega mõtetega kinni hoida. Suudan? Ikka. Sest ma olen mina, Kunks. Eelnenust vabastaja. Minuga unustab. Ent paraku on neid, kes minevikul minna lasta soovivad, vähe. Tegelikult on see nii lihtne - me leiame koos üles mööduvast need hetked, tunded, lõhnad, millest vabaneda ei soovi ja pole vajagi. Märgime need ära ja ülejäänu - selle, mis hinge mõrandab ja südant augustab - saadame teele. Laseme koos vabaks ja siis vaatame vaid neid erkpunaselt hõõguvaid hetki, tunneme lapsepõlvelõhna ja kalli puudutust juustes. Mõni kirjutab korra, mõni käib kordi. Vabanemise laid. Jah, aga minust ta vabaneda ei taha. Küll lubab ja jälgib, aga ikka hoiab endale. Kevade lähenedes muutume mõlemad rahutuks ja ma vaatan otse ta elevandihalli pilku ja luban, et naasen. Lähen oma mineviku roospunaseid hetki ülevaatama ja naastes lööb saar õitsema. Õunapuuõite lumi ja värske soe suvevihm. Olen oodatud. Ja me nutame koos selles valges öös, selg vastu tüve.
Sina? Kui unes mööda veepiiri kõnnin, siis tean, et ... istud terrassil, lükkad oma lugemisprillid eest ja tõstad pilgu raamatult ranna poole - kas me juba paistame?
Ega ma liiga kauaks pole ära jäänud? Pööran, et hakata tagasi liikuma ja kui tõstan pilgu, et näha Sind ootamas... ärkan.
Kunks suleb arvuti.
Ta vaatab läbi akna oma muinajutuliselt lumist õue ja siis kaugel üle sinihalli vee, käega samal ajal Süsi kõrvataguseid sügamas.
***
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar