Ma armastan Stephen King'i

Raamat mu öökapil ootab vagalt ja vagusi. Mul on kombeks, tavaliselt on, huvitav raamat korraga endasse ahmida, uppuda sellesse ja siis hahetavas hommikus see sulgeda. Lõpp. Lõpud tulevad sellistel endasse tõmbajatel nii ruttu. Kingi raamatuga nii ei ole. Loen, mõtlen läbi, panen kõrvale ja nii jälle. Kui mitte igal õhtul, siis üle õhtu. Mis raamatuga tegu, mõtled.

Raamat kirjutamisest. Raamat kirjaniku lapsepõlvest, noorusest ja kujunemisest selleks, kes ta täna on. Ja hoolimata, et ma ei oska praegu ühtegi tema teost, ilma et peaks internetti piiluma, nimetada, on ta mind lummanud. Ah et nii lihtne see kirjutamine ongi?

Miks ma seda raamatut loen? Sest põnev on. Huvitav on. Kasulik ka. Iseenda pärast loen.

Ei teagi, mida uus lugemisaasta tuua võib. Lugemisväljakutse näoraamatus? Ei. Aga ma kasutan sealseid arvustusi ja kirjeldusi siis, kui enda mõistus otsas on, et kas tasub lugeda või mida võiks lugeda. Ses mõttes on see väljakutse tänuväärne väljamõeldis.

Raamat on asendamatu kaaslane aeglaselt halliks tõmbuvates õhtutes. Või aeglaselt valgenevates hommikutes, kui uni on su lihtsalt lebama jätnud. Kui on pikk ootetund. Näiteks polikliinikus, kabineti ukse taga. Ühistranspordis neil, kes liikuvas kuubis lugeda saavad. Mina ei saa. Mul läheb süda pahaks, kui pean nina allapoole asendis olema.

Nii, sain oma õnnetunde ära puhisetud, et äge on SK ja äge on lugemine.

Õnnetunde võib ja saada kätte soodsa hinnaga soetatud šokolaadikarbist või võõra vastutulija lambist “head uut aastat” soovist. Oh, ma kohe koperdan selle otsa, et kas see – head uut aastat – see ongi selline ... anonüümne, et sedasi öeldes soovin seda nii endale kui ka sellele, kellele hetkel suu suunatud on? Kas õige peaks olema – ma soovin sulle head uut aastat? Või on selles umbisikulises ütluses siiski kätketud see, et pigem meile –neile-teile kõigile. Nii vist ikka jah. Nii et head uut aastat... meile. J

Tegelikult on hea meel, et see tingel-tangel nüüd läbi on. Või kohe saab. Saab ehted karpi ja tuled maha. Ent küünlaid saab ja tulebki edasi põletada. Seda valguseigatsust jagub veel no vähemalt kaks ja pool kuud. Ühe tuttavaga just sai arutatud, et päev peaks juba teatud minutite jagu pikem olema, aga kummast otsast, kas hommiku poolt või õhtu poolt? Selgus, et ... nii ja naa, kord on hommik, kord õhtu. Venib kahest otsast. Venib pikkusesse, mitte laiusesse.

Ühtmoodi salapärane on nii valguse võidukäik kui pimeduse pealetung. Võibolla need kaks asja ongi tähtsad, muu mitte. Pimedus ja valgus. Kõik keerleb nende ümber ja ma loeme nende tiire kalendris ja ilma kalendrita ka. Ja siis dateerime end tiirude järgi. Mu meelest, aga võin eksida, oli see Elisa, kes saatis sünnipäeva puhul loenduri, et oled x päeva vana ja sekundid muudkui tiksusid. Mitu valgus või pimedust sa vana oled?

Olgu, rõõmustagem, et on uus aasta ja saab puhtalt lehelt alustada.

Oh, meenus sellega seonduvalt, üks igapäevane nähtus Pirita Selveris. Või vähemalt noil päevadel, millal mina sinna satun. Postiautomaatide juures on pingid ja ühel neist istub vana mees. Ta põlvedel on ruuduline vihik ja ta täidab ruute tihedalt numbritega. Või vähemalt mulle tundub, et need on numbrid, sest ma pole tihanud seisma jääda ja täpsemalt uurida, mis. Pole ju viisakas. Aga seal ta istub ja muudkui kirjutab. Saab leht täis, pöörab ja alustab uue lehe täitmist. Ümbritsev ei häiri teda karvavõrdki. Matemaatik? Ma tõesti ei tea. Natuke huvitab ka, aga kõike ei pea ju ka teadma, onju?

Ma paneks nüüd punkti. Ei, panen hoopis sellise mõtte – julgetel on rohkem valikuid.

Selle üle mõtlen ja kirjutan kui selleks õige aeg on käes. Õige aeg? Pimedus siis või valgus?

Üks teine päev.

Armastusega,
Jo 💖