Päevadest vajun läbi

Ma justkui libisen läbi päevade. Ehmun, kui märkan, et juba on see päev ja juba see kuupäev ja ma poleks nagu kuskile veel jõudnudki. Ometi algab kõik tempos, mille määran ju mina. Hommikurutiin, mida ajuti muudan, et keha ei võtaks seda kui kivisse raiutud postulaati, vaid oleks muutumisvõimeline ja reageeriks paindlikult. Olgu - hommikupuder on see, mille rutiin muutub vaid laupäeval või pühapäeval. Pudrust saan kätte oma kiudained ja vitamiinid ja sellega toidan oma aku 100%piirini. Sellest ei loobu. Tööle sõit käib kord auto, kord ühistranspordiga ja vahetan teid, mida mööda kulgeda.
Ja ikkagi leian õhtuti, et soh, juba ongi õhtu ja ma pole midagi jõudnud teha.
Mida sa teha tahad? küsib See.
Noh, ma ei tea täpselt. Midagi muud. Nii kõlaks mu vastus.
Mis see muu võiks olla? pärib See.
Hm. Midagi tavapärasest erinevat, midagi, mis tiivustab ja julgustab proovima ma-ei-tea-mida. 
Aga su mõtted ja tegevused, millest aasta hakul mõtisklesid?
No jaa. Need tegevused.

Nagu ring, mis muudkui tiirleb ja tiirleb. Ühe koha peal. Nagu see looduslik jääketas Vigala juures või sufi meditatiivne ümber enda pöörlemine. Ühe koha peal liikumine, mis kuhug edasi ei vii.
Või on seegi millekski hea, millekski vajalik?
Surnud ring.
Nõiaring...

Samas sees sügeleb. Sügelevad sõrmedki ja otsin mõtteid, sõnu, süžeed. Otsin, kuidas lugu jätkata. Otsin, kuidas luua.

Kas pole nii, et kui elu teeb jõnkse, siis ollakse tundlikumad, vastuvõtlikumad ja loovamad? Tasapinnaline kulgemine loob samuti, aga emotsioon on tuhmim.
Tahaks sirada ja kiirata ...
Pelg, kogeda valu ja härmi ja kõiki neid tumedamaid varjundeid, sunnib paljajalu käimise asemel kandma toasusse.
Kus mu sussid on?
Liigutan varbaid.

***

Lumi muudkui langeb ja langeb.
Minust saab hang.
Minust saab kelguga alla lasta.
Minu taha saab varjuda.

Kevadel, kui sula ja linnulaul, saab hangest põõsas.
Mu Jasmiinipuu.


Armastusega,
Jo 💖

 

foto: internet