Ma ei armasta Stephen King'i. Brändi-friik?

Eh, armastusel ja armastusel on vahe. Ja ma lihtsalt oma suures õhinas kilkasin selle kirjutades välja. Ei, muidugi ma armastan seda, mida ta teeb ja mida ma selle tegevuse kohta tunnen. Et siis - armastan kirjutamist. Sellepärast armastan, et ma saan luua täpselt sellise sisu nagu mulle meeldib, nagu ma arvan. Ma saan kirjutades kaduda argihullusest-hallusest ja nutta oma nutud sõnadesse, saan valu eest peituda ja saan igatseda, saan rõõmustada, saan armastada. Saan unistada.

See pole ka päevik, mida kirjutan. Jaa, mul on kalendermärkmik, kuhu kannan oma töised kohtumised, ülesanded, aga ma ei tähenda sinna üles, et mida tunnen, mida teen.

Hetkel on mul lugemispaus. Raamat läks nii põnevaks, et ma ei suutnud enam korralikult süveneda – hakkasin üle rea lugema. Selge pausi vajadus. Ma olen sportinud, olen söönud, olen küpsetusahju küürinud. Ja ikka tõrgun raamatut kätte võtma. Tõenäoliselt tuleb öine lõpuspurt ja hommikusse sisse magamine.

Kas ma suudan end korrale kutsuda?

Süütan kaminasse tule ja see on ainus valgusallikas videvikus peale arvutiklahvistiku oma. Kolmekuningapäev. Jõulukulinad on karbis ja panipaigas. Tuba on taas endine. Mina olen taas ... endine? Eijooole!

Minus on varjatud kuraasi ja salasoppe, millest endal enne aimugi polnud. Nüüd siis on ja ma ei kergita oma kulme juuksepiirini, et iseenda üle imestada tuleb. Riietun musta ja olen iseenda eest turvises.

Must. Hüplen järgmisele teemale. Mitte must, vaid vesihall ja merekarva sinine (mis ajast meri karvane on, ah?) – just selliseid toone kannab mu kapis riidepuul rippuv kleit. Ma olin seda hetke kaua oodanud – Elisa Cavaletti kleit ja minu kapis! Oh, ma olin end petnud, et Desigual on A ja O. Ekee. Cavalettit käisin käega katsumas ja sisimas ohkasin. Ent nüüd on see nii-minu-kleit mul riidepuul ja ma ei suuda ära oodata, millal selle üle pea saan libistada...

Taskeerisin oma kapi sisu – no kleite on. Seelikuid on. Pluuse pole. Uskumatu! On mõni selline, mida kannan kui muud tõesti selga pole panna. Kusjuures mõni Ella Hopfeld võiks ju ühel naisterahval garderoobis olla.

Kas ma olen brändi-friik? Omateada mitte, aga! Tõsi, aastatega on väljakujunenud, et eelistan asju, mille taga on kogemus, lugu. Näiteks HellyHansen. Ma tõesti ei kujuta ette muud talveparkat kui HH oma – on tuulekindel, on soe. Vettpidavust pole pidanud veel testima, aga teine hooaeg läheb ja ma ei kujuta muud ette. Või siis automark. No vot ei tahagi muud marki proovida kui skandinaavlaste tehtut. Sest kõnetab lugu ja enda kogemus. Ok, ka üks kehva kogemus, ent see võinuks juhtuda kellega iganes. Nimega ja kogemusega asjad maksvad. Kordi rohkem kui Aasias tehtud. Muidugi käin ma ka H&M’is ja väisan allahindlusi. Ent asja väärtus on minu jaoks selle vastupidavuses, kvaliteedis. Omanäolisuses ka. Mosaici ja Montoniga on see, et ... ilusad, kenad, aga ilmselgelt on ebamugav seltskonnas viibida, kus sarnast kleiti kannab kaks, hullemal juhul suisa kolm naist.

No ja siis see Õunandus ka. Mulle meeldib Apple. Lihtsalt. Meeldib.

Nii et vist ikkagi friik väikest viisi?

Olgu, ma kuulan Retro-raadiot kui ma kulgen oma kõnnirada. Ma eelistan Alexelat. Fitlap’i. LG ja Elektroluxi kodutehnikat. Skandinaavia kriminulle, inglise naisautorite romaane. Piparmündi kakaod. Valget kuiva veini. Ja Hiiumaad.

Aitab.

Armastusega,

Jo 💖