Tõuge

Ärkamine uude päeva on nagu uuestisünd. Avad silmad ja alustad päeva just nii nagu ise soovid. Täidad otsekui värviraamatud, valides ise värvid, tujud, helid.

Hommik, mil mäletad nähtud und. Haigutades avad end päevale. Kohvi tilgub, rösteris valmib sepikuviil. Nii ütlemata mõnus. 

Kaaslase unine keha otsimas sind. Ent esmaärganu toimetab juba köögis. Kaks kruusi. Kaks saiaviilu.  

Plaane? Ideid? 

Vaba päev rullub lahti kui punane vaip.

Vb kino, vb terviserada, aga miks mitte olla, lihtsalt olla ja nautida seda, et olla koos, olla ühises ruumis, olla eraldi. Hingata sama õhku. Sõnu kasutamata. Omaette ja ometi koos. 

Vaatan kaaslast kui rüüpan kohvi ja pilk on pilgus.

Lõuanõks üles. 

Jah, ma tean, ei pea kasutama häält, taipad mu ilmest. 

Tühi päev. Ma valin värve. Näen, et sama teed sinagi. Valime ja hakkame siis joonistama. 

Saame kaks erinevat pilti. Nii erinevad vaated, et mul on kurb.

Seisan, käed vaheliti rinnal, akna all ja vaatan välja. Näen lumist maastikku, raagus võsa ja mere tumehalli viirgu. Otsekui triip, mis lahutab. Lahutab meid ära. Sa kaod sinna tumedasse silmapiiri viirgu. Lumine vaikus on laotunud üle kõige. Mu kohv on ammu jahtunud. Ja me oleme lahus. Su must džemper ja mu tulipunane suu. Miks ma enne pole taibanud, et see on vale? Vale teeb valu ja tunneb vastikust. 

Mõtteis kõnnin ma kiiresti eemale, tagasi vaatamata. Ühine ruum on äkitselt raske kanda ja ma ei taha jagada sama õhku. 

Mu mantli taskus kõliseb paar sinna unustatud münti. Seon salli ümber kaela ja krae. 

Ära puutu mind, ära puuduta.

Avan end tuulele ja külm liibub ligi, et saaksin vabaks. Meeled lükkavad sind eemale, ära.

Ütle, kuidas sind endast lahti lasta?

Ümin mu sees. Saar, mille kutse tuikleb soontes.

Abitus.

Igatsus.

Nagu luik.

Üksi, aeglaselt jäätuval lahesopil.

Nutt, mis külmub.

Sulen silmad ja kaon iseendasse ära.

Et mitte tunda.

Äratõukamist.

***

Armastuses,

Jo 💖