Teen-ei tee, lähen-ei lähe, helistan-ei helista
Olen mõelnud, et mõnd valikut tegema pidades veeretan seda viimast otsustamist nagu kuuma kartulit käte vahel. Veeretan nii kaua kuni see pihkude vahelt maha kukub.
Mõte peas muudkui pöörleb ja pöörleb, aga ei suuda öelda stop! ja ära otsustada, et teha lõpuks see julge esimene samm, mis paneb kõik liikuma...
Siis mõtlen, et võibolla teeb selle valiku saatus ise mu eest ära - et mina ei julge otsustada, annan otsustamise enda käest ära ja ... siis tuleb valik, mis mulle võib meeldida, ent võib üldse mitte meeldida. Seda tahan? Seda tahame?
Jaa, nõus, et mõne väga suure otsuse tegemisel - näiteks uue auto ost, uude elupaika kolimine - kõik on lihtsam, kui otsustavad kaks inimest ja ka seda otsust tehakse siis mitte sõrmenipsust - aga paljud suured otsused tulevad teinekord ka sõrmenipsust - vaid kaalutletult, kümneid kordi läbiarutatult.
Üksi on vist isegi lihtsam neid otsuseid teha.
Mõnikord aga pole.
Kas pikk kaalutlemise periood näitab seda, et sa pole veel tegelikult selleks sammuks valmis?
Või on ikka see, et riskijulgusest jääb tubli törts puudu?
Nii üht kui teist.
Hirm. Hirm selle tundmatu ees, mis saab, mis juhtub kui olen otsustanud.
Samamoodi võiks ju karta ka seda, et millal sinu eest ära otsustatakse kui ise ei saa ega suuda otsustatud. Selle kellegi teise poolt tehtud valik tuleb täpselt nagu välk selgest taevast - sa ei saa selleks end ette valmistada. Ise otsust tehes on sul vähemalt see võimalus, et määrad ise aja, koha:
homsest algab mu uus elu või siis praegu, just sekund tagasi juba algaski.
Raskete otsuste tegemist võib häirida ka see, et suurt pilti ei näe. Vb mu otsus vallandab... ma ei tea, maavärina kuskil Sajusaartel?
Äge ja kade on kaasa elada neile, kes on otsusejulguse tõttu õnnelik ja tegus.
Tean, mis minu suuri otsuseid edasi lükkab - kodulaen. Et enne, kui riskida julgen, tuleb toanurgast, nina püsti ja euromärgid silmades, välja "kodulaen". Nõme, eks? Kokkuleppel pangaga saab ju teha ajutisi peatamisi, tähtaegade pikendamisi - oh jaa, ka see tähendab lepingumuudatuse tasusid ja närvikulu. Sekeldusi. Neist just tahan kaarega mööda kõndida.
Tean, kui lihtne on raamat kinni lüüa. Kõik, otsas! Ent kõiki uksi pauguga kinni ei löö.
Ja suhetes samamoodi - ma õpin, et ... iga algus ja iga lõpp kannab endas energiat. On alguse vau-effekt: oh, nüüd ma alustan ja sellest tuleb tore rännak, nii mõnus energia ja siis lõpp, mis kuskile kuhtub, selmet lõpp samasugust energiat võiks kanda - tehtud! rahulolu ja punkt. Andke uus projekt! Andke uus suhe! Andke uus Algus!
Kas Sina mäletad, kuidas oma viimase suhte lõpetasid? Oli see konkreetne? Kas saite koos kokku lepitud - nii, nüüd on see läbi? Las lõpp jääb siia. Tähistame. Pisaratega, veiniklaasi taga. Vabaned.
Hingad sügavalt sisse ja alustad uut lugu.
Mida meie teeme? Kui olukord või suhe jääb konkreetse lõputa, siis me (naised vähemalt) vindume, igatseme, unistame, loodame ja õhkame. Ent võiks proovida hoopis, et olgu, kui punkt siis punkt. Jah, need mu südame murtud servad veritsevad (või haiget saanud eneseteadvus valutab) ja pisarad tulevad palumata, aga ma tulen sellest kohutavast august välja, sest lõpp ongi lõpp ja nüüd on aeg endale uut hingamist lubada. Oled minuga nõus?
Vaim võib mureneda, aga sa lapid need mõrad kinni.
Tsiteerides Eesti filmiklassikat - Andke mulle kirves!
Otsusekindel, kas pole? ;)
Armastusega,
Jo 💖
Mõte peas muudkui pöörleb ja pöörleb, aga ei suuda öelda stop! ja ära otsustada, et teha lõpuks see julge esimene samm, mis paneb kõik liikuma...
Siis mõtlen, et võibolla teeb selle valiku saatus ise mu eest ära - et mina ei julge otsustada, annan otsustamise enda käest ära ja ... siis tuleb valik, mis mulle võib meeldida, ent võib üldse mitte meeldida. Seda tahan? Seda tahame?
Jaa, nõus, et mõne väga suure otsuse tegemisel - näiteks uue auto ost, uude elupaika kolimine - kõik on lihtsam, kui otsustavad kaks inimest ja ka seda otsust tehakse siis mitte sõrmenipsust - aga paljud suured otsused tulevad teinekord ka sõrmenipsust - vaid kaalutletult, kümneid kordi läbiarutatult.
Üksi on vist isegi lihtsam neid otsuseid teha.
Mõnikord aga pole.
Kas pikk kaalutlemise periood näitab seda, et sa pole veel tegelikult selleks sammuks valmis?
Või on ikka see, et riskijulgusest jääb tubli törts puudu?
Nii üht kui teist.
Hirm. Hirm selle tundmatu ees, mis saab, mis juhtub kui olen otsustanud.
Samamoodi võiks ju karta ka seda, et millal sinu eest ära otsustatakse kui ise ei saa ega suuda otsustatud. Selle kellegi teise poolt tehtud valik tuleb täpselt nagu välk selgest taevast - sa ei saa selleks end ette valmistada. Ise otsust tehes on sul vähemalt see võimalus, et määrad ise aja, koha:
homsest algab mu uus elu või siis praegu, just sekund tagasi juba algaski.
Raskete otsuste tegemist võib häirida ka see, et suurt pilti ei näe. Vb mu otsus vallandab... ma ei tea, maavärina kuskil Sajusaartel?
Äge ja kade on kaasa elada neile, kes on otsusejulguse tõttu õnnelik ja tegus.
Tean, mis minu suuri otsuseid edasi lükkab - kodulaen. Et enne, kui riskida julgen, tuleb toanurgast, nina püsti ja euromärgid silmades, välja "kodulaen". Nõme, eks? Kokkuleppel pangaga saab ju teha ajutisi peatamisi, tähtaegade pikendamisi - oh jaa, ka see tähendab lepingumuudatuse tasusid ja närvikulu. Sekeldusi. Neist just tahan kaarega mööda kõndida.
Tean, kui lihtne on raamat kinni lüüa. Kõik, otsas! Ent kõiki uksi pauguga kinni ei löö.
Ja suhetes samamoodi - ma õpin, et ... iga algus ja iga lõpp kannab endas energiat. On alguse vau-effekt: oh, nüüd ma alustan ja sellest tuleb tore rännak, nii mõnus energia ja siis lõpp, mis kuskile kuhtub, selmet lõpp samasugust energiat võiks kanda - tehtud! rahulolu ja punkt. Andke uus projekt! Andke uus suhe! Andke uus Algus!
Kas Sina mäletad, kuidas oma viimase suhte lõpetasid? Oli see konkreetne? Kas saite koos kokku lepitud - nii, nüüd on see läbi? Las lõpp jääb siia. Tähistame. Pisaratega, veiniklaasi taga. Vabaned.
Hingad sügavalt sisse ja alustad uut lugu.
Mida meie teeme? Kui olukord või suhe jääb konkreetse lõputa, siis me (naised vähemalt) vindume, igatseme, unistame, loodame ja õhkame. Ent võiks proovida hoopis, et olgu, kui punkt siis punkt. Jah, need mu südame murtud servad veritsevad (või haiget saanud eneseteadvus valutab) ja pisarad tulevad palumata, aga ma tulen sellest kohutavast august välja, sest lõpp ongi lõpp ja nüüd on aeg endale uut hingamist lubada. Oled minuga nõus?
Vaim võib mureneda, aga sa lapid need mõrad kinni.
Tsiteerides Eesti filmiklassikat - Andke mulle kirves!
Otsusekindel, kas pole? ;)
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar