Soovin Sul head und...
Küünlad kustuvad üksteise järel. On uue aasta loomishetk. Hetk, kui veel valitseb habras vaikus, kargus, tähtede kõrged külmad silmad ja unne kutsuv kuu.
Sa magad?
Või istud elutoas ja tõmbad mõtteis joont alla möödunule?
Või lubad end unistusse tõmmata?
Või siis ikkagi magad... Üksi? Kaksi? Sel polegi tähtsust.
Oluline on hoopis see, et Sa oled just praegu olemas ja et Su süda on avatud. Et tunned ja tunnetad läbi südametuksete. Näed und ja võtad selle vastu, mis Sulle selles tuleb. Vabalt ja kõhklemata.
On see öö, mil imed juhtuvad, sest mina usun ja usaldan. Vabalt ja kõhklemata.
Vaatan viimase põleva küünla julgesse sinisesse leegisüdamikku ja tunnen, kuidas See minus voogab ja kasvab. Rahulik rulluv lainetus, mis kiirgab endast välja helgust ja soojust. See sädeleb ja ümbritseb mind. Täidab mu mõtted, mu enda, mu toa. Mul ei tarvitsegi muud teha, kui lihtsalt lasta kõigel mõttes minna ja suunata oma mõtted unenäos sinna, kus ta vastu võetakse; sinna, kus teda oodata ei osata, kus teda peljatakse, kus teda ei usuta ja kus temast kui lootusest haaratakse.
Arvasid juba ära, mille läbi Sinuga räägin? Kahtled?
Siis, kui me esimest korda kohtusime, ei tundnud Sa seda ära.
Oli muud, millele mõelda, millest rääkida.
Su südameuks oli lukus ja minu väest jäi toona väheks.
Ent ma olen õppinud. Nüüd on seda minus nii palju, et ma muudkui jagan ja annan ja teda tuleb aina juurde. Otsekui lõputut valgust kiirgav allikas, mis minus pulbitseb. See lihtsalt ajab üle ja ma rõõmustan selle mahust. Sa kas näed seda või siis tunned. Kui südamega vaatad, avanevad lõpuks ka silmad.
Habras lootus kui vine silmapiiril. Vaatad seda ja veel ei luba endal uskuda. Ent see hoiab su südamepilku endas ja näed, kuidas see muutub tugevamaks, selgemaks, sügavamaks. See muudkui kasvab ja siis sa ühel hetkel näed seda nii selgelt kui saart enda ees ja tead juba, et oled ta endasse lubanud. Ma olen Sinus ja temas ja iseendas ja kõiges. Haaran Su kaasa ja soojas vaikuses olen kui Kutse.
Mu uni sulle on Temast ja minust. Ja südametulest ja kirest, mis eluleeki toidab. Ja sellest, et sissekäidud radadest tuleb teinekord tahtlikult kõrvale põigata, et näha, kui valge on lumi, kui pehme on roheline muru päka all, kui kõrgel on linnutee augustikuu tähistaevas. Ja embusest, mis tekitab soovi sülelusse uppuda. Kui julgeksid unes vaadata mu pilgu põhja, siis lasen Sul kukkuda sellesse sädelusse ja siniste toonide sügavikku. Lasen Sul tunnetada pehmust ilma füüsilise puuteta. Ometi puudutasin Su põske... Tundsid? Olin tuul Su unenäos.
Siis ärkad, maitses mu viimaseid sõnu Su huulil.
Koit toob ähmast hallikat valgust ja kui ärkad, siis tead, et Armastus käis Su südametoas.
***
Imelist uut!
Armastusega,
Jo 💖
Sa magad?
Või istud elutoas ja tõmbad mõtteis joont alla möödunule?
Või lubad end unistusse tõmmata?
Või siis ikkagi magad... Üksi? Kaksi? Sel polegi tähtsust.
Oluline on hoopis see, et Sa oled just praegu olemas ja et Su süda on avatud. Et tunned ja tunnetad läbi südametuksete. Näed und ja võtad selle vastu, mis Sulle selles tuleb. Vabalt ja kõhklemata.
On see öö, mil imed juhtuvad, sest mina usun ja usaldan. Vabalt ja kõhklemata.
Vaatan viimase põleva küünla julgesse sinisesse leegisüdamikku ja tunnen, kuidas See minus voogab ja kasvab. Rahulik rulluv lainetus, mis kiirgab endast välja helgust ja soojust. See sädeleb ja ümbritseb mind. Täidab mu mõtted, mu enda, mu toa. Mul ei tarvitsegi muud teha, kui lihtsalt lasta kõigel mõttes minna ja suunata oma mõtted unenäos sinna, kus ta vastu võetakse; sinna, kus teda oodata ei osata, kus teda peljatakse, kus teda ei usuta ja kus temast kui lootusest haaratakse.
Arvasid juba ära, mille läbi Sinuga räägin? Kahtled?
Siis, kui me esimest korda kohtusime, ei tundnud Sa seda ära.
Oli muud, millele mõelda, millest rääkida.
Su südameuks oli lukus ja minu väest jäi toona väheks.
Ent ma olen õppinud. Nüüd on seda minus nii palju, et ma muudkui jagan ja annan ja teda tuleb aina juurde. Otsekui lõputut valgust kiirgav allikas, mis minus pulbitseb. See lihtsalt ajab üle ja ma rõõmustan selle mahust. Sa kas näed seda või siis tunned. Kui südamega vaatad, avanevad lõpuks ka silmad.
Habras lootus kui vine silmapiiril. Vaatad seda ja veel ei luba endal uskuda. Ent see hoiab su südamepilku endas ja näed, kuidas see muutub tugevamaks, selgemaks, sügavamaks. See muudkui kasvab ja siis sa ühel hetkel näed seda nii selgelt kui saart enda ees ja tead juba, et oled ta endasse lubanud. Ma olen Sinus ja temas ja iseendas ja kõiges. Haaran Su kaasa ja soojas vaikuses olen kui Kutse.
Mu uni sulle on Temast ja minust. Ja südametulest ja kirest, mis eluleeki toidab. Ja sellest, et sissekäidud radadest tuleb teinekord tahtlikult kõrvale põigata, et näha, kui valge on lumi, kui pehme on roheline muru päka all, kui kõrgel on linnutee augustikuu tähistaevas. Ja embusest, mis tekitab soovi sülelusse uppuda. Kui julgeksid unes vaadata mu pilgu põhja, siis lasen Sul kukkuda sellesse sädelusse ja siniste toonide sügavikku. Lasen Sul tunnetada pehmust ilma füüsilise puuteta. Ometi puudutasin Su põske... Tundsid? Olin tuul Su unenäos.
Siis ärkad, maitses mu viimaseid sõnu Su huulil.
Koit toob ähmast hallikat valgust ja kui ärkad, siis tead, et Armastus käis Su südametoas.
***
Imelist uut!
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar