Distantsi jõud
Hommik Läänemaal. Selja taga hästimagatud (loe: unenägudeta, vaheärkamisteta) öö. Ees terendamas kosmeetiliselt puhatav ja sõpradega taaskohtumisi täispikitud päev.
Ja ma olen ... tühi. Lihtsalt. Istun ja tipin.
Mul ei ole siin hea olla ja samas mul on siin hea olla. Millal lapsepõlve kodu muutub selliseks?
On aegu - aastaid - kui siia sai sõidetud pea iga nädalalõpp. Kas ma hellistasin end sellega ära ja nüüd on tüdimus käes? Viimati käisin siin jõululaupäeval. Vist on liiga vähe aega möödas viimasest käigust. Samas tunnen, et palju lihtsam ja mõnusam on siis tulla, kui jääb pikem vahe. Isegi kord kuus tundub praegu lihtsalt emotsionaalselt ülejõu käiv. Eks oma osa on siin ka praegusel majandusel - ikka reguleerid oma sõite ja oled arvestavam. Hetkel olen jaotanud need sõidud lapsepõlevkoju vastavalt sünnipäevadele ja lähtuvalt enda vajadustest. Ikka üle kuu, kahe...
Sama on ka inimestega. Mõne inimesega on telefonitsi suhelda lihtsalt super! Iga päev suhtleme. Kõik, elu alsupsesust kuni unistuste taevatähtedeni teemad saab läbiarutatud. Ja kui sa selle inimesega siis mõne aja pärast näost-näkku kokku saad, siis ... räägime tühjast-tähjast. Samas kõik toredad ja armsad inimesed.
Mõnega saab maailma parandada meilide abil. Oi, kuidas mulle meeldivad sisukad ja mõnusa jutuga meilid. Vahva on selliseid saada ja ise sama isemoodi vastata. Kokku saades - no mida, selline inimene tegelikult ongi või? Et visuaalne ja heliline/grammatiline kuvand ei klapi kuidagi kokku.
Ja taas - kui selle inimese meil hiljem mu postkasti potsatab, on endine mõnus tunne tagasi ja ma jään ootama järgmist meili. Telefonikõnet. Virtuaalsuhte vajadus?
Aegajalt vajame ju kõik distantsi - küll heast sõbrannast, küll kallimast, küll lastest, lähedastest.
Eemaldud, turgutad oma tühja kesta mõne hea artikliga, raamatuga, muusikaga või hoopis kurnava füüsilise tööga ja astud peale sellist niiöelda tuubi täitmist jälle ellu tagasi. Jätkub jutte ja sündmusi, kokkusaamisi ja toredaid taaskohtumisi. Lainetad eluga kaasa ja niristad peent ajaliiva läbi sõrmede.
Vahetevahel eemaldud, sest nii lihtsalt on vaja.
Ja ma olen ... tühi. Lihtsalt. Istun ja tipin.
Mul ei ole siin hea olla ja samas mul on siin hea olla. Millal lapsepõlve kodu muutub selliseks?
On aegu - aastaid - kui siia sai sõidetud pea iga nädalalõpp. Kas ma hellistasin end sellega ära ja nüüd on tüdimus käes? Viimati käisin siin jõululaupäeval. Vist on liiga vähe aega möödas viimasest käigust. Samas tunnen, et palju lihtsam ja mõnusam on siis tulla, kui jääb pikem vahe. Isegi kord kuus tundub praegu lihtsalt emotsionaalselt ülejõu käiv. Eks oma osa on siin ka praegusel majandusel - ikka reguleerid oma sõite ja oled arvestavam. Hetkel olen jaotanud need sõidud lapsepõlevkoju vastavalt sünnipäevadele ja lähtuvalt enda vajadustest. Ikka üle kuu, kahe...
Sama on ka inimestega. Mõne inimesega on telefonitsi suhelda lihtsalt super! Iga päev suhtleme. Kõik, elu alsupsesust kuni unistuste taevatähtedeni teemad saab läbiarutatud. Ja kui sa selle inimesega siis mõne aja pärast näost-näkku kokku saad, siis ... räägime tühjast-tähjast. Samas kõik toredad ja armsad inimesed.
Mõnega saab maailma parandada meilide abil. Oi, kuidas mulle meeldivad sisukad ja mõnusa jutuga meilid. Vahva on selliseid saada ja ise sama isemoodi vastata. Kokku saades - no mida, selline inimene tegelikult ongi või? Et visuaalne ja heliline/grammatiline kuvand ei klapi kuidagi kokku.
Ja taas - kui selle inimese meil hiljem mu postkasti potsatab, on endine mõnus tunne tagasi ja ma jään ootama järgmist meili. Telefonikõnet. Virtuaalsuhte vajadus?
Aegajalt vajame ju kõik distantsi - küll heast sõbrannast, küll kallimast, küll lastest, lähedastest.
Eemaldud, turgutad oma tühja kesta mõne hea artikliga, raamatuga, muusikaga või hoopis kurnava füüsilise tööga ja astud peale sellist niiöelda tuubi täitmist jälle ellu tagasi. Jätkub jutte ja sündmusi, kokkusaamisi ja toredaid taaskohtumisi. Lainetad eluga kaasa ja niristad peent ajaliiva läbi sõrmede.
Vahetevahel eemaldud, sest nii lihtsalt on vaja.
Kommentaarid
Postita kommentaar