Püür ilma padjata
Hommikud ja õhtud on nii isemoodi. Hommikupimeduses ruttad tööle ja mõtled, et täna annan endast parima. Et koguaeg annan ja jagan, olen tippude tipp ja mul on hea olla.
Hommik veereb, see on nagu hakkaksid lumepalli tegema: teed sellise peopesa suuruse peaaegu täiuslikult ümmarguse pallikese ja lased hoplaa! veerema. Ise pidevalt sõrmedega hoogu andes ja pall muudkui veereb ja kasvab, veereb ja kasvab. Ühel hetkel, nii millalgi lõuna paiku, on sel pallil selline hoog sees, et taipad - enam ei jõua sellele pallile järgi. Ta muudkui kaugeneb ja kasvab, veereb oma teed.
Loobud? Jah, loobun. Lihtsalt ei suuda ja pole tahtmistki kaasa joosta. Mingu siis, kui tahab! Lubad endale tassi teed ja pool pakki küpsiseid (pärast on süda sest magusalaksust paha) ja võtad ... uue palli veeretamise käsile.
Pärastlõunal tundsin, et nüüd aitab, ma ei suuda enam parimat anda, ega ennast heatahtlikult jagada. Panen kabineti ukse kinni. Otsin välja juutuubist lemmikloo. Avan FB ja sukeldun virtuaalmaailma. Olen oma kitsas kapslis kuni saan turugtet välisinfost ja muusikapaist. Siis võtan end kokku ja toimetan päeva lõpuni.
Edasi ootab mind mu lapsuke - segakoor, mille edasise eksistentsi kohta ei ole veel täit selgust, ent mille ma rongaemana endast eemale lükkan - mine, oled nii suur juba küll, et ei pea emme küljes kõlkuma. Ja nii ta siis lähebki... Tänasest olen koori lihtliige ja see teeb mulle rõõmu - ma väsisin sellest emmetamisest ära ja poleks vist enam edasi jaksanudki. Aga laulda mulle meeldib ja vaatan silmad lahti, millega oma vaba aega veel katta.
Peale kooriproovi tuleb veel salsatund - vedasin end sinna jõuga kohale ja plõks! rütm, muusika, toredad inimesed - ma olen ümbervahetatud: ma pöörlen ja naeratan ja naudin ja elan nendes sammukombinatsioonides. Nii mõ-nu-shhhhh....
Ja siis tuleb bussiterminal, buss, tuisulumine kodutee: ma olen nii tühi kui tühi olla saab - püür ilma padjata.
Mõtted madalatoonilised ja hilissügiseses värvigammas.
Kust see jõud mu sisse saab, et homme jälle ilus ja triksis-traksis olla?
Öös on asju.
Stay with me...
Hommik veereb, see on nagu hakkaksid lumepalli tegema: teed sellise peopesa suuruse peaaegu täiuslikult ümmarguse pallikese ja lased hoplaa! veerema. Ise pidevalt sõrmedega hoogu andes ja pall muudkui veereb ja kasvab, veereb ja kasvab. Ühel hetkel, nii millalgi lõuna paiku, on sel pallil selline hoog sees, et taipad - enam ei jõua sellele pallile järgi. Ta muudkui kaugeneb ja kasvab, veereb oma teed.
Loobud? Jah, loobun. Lihtsalt ei suuda ja pole tahtmistki kaasa joosta. Mingu siis, kui tahab! Lubad endale tassi teed ja pool pakki küpsiseid (pärast on süda sest magusalaksust paha) ja võtad ... uue palli veeretamise käsile.
Pärastlõunal tundsin, et nüüd aitab, ma ei suuda enam parimat anda, ega ennast heatahtlikult jagada. Panen kabineti ukse kinni. Otsin välja juutuubist lemmikloo. Avan FB ja sukeldun virtuaalmaailma. Olen oma kitsas kapslis kuni saan turugtet välisinfost ja muusikapaist. Siis võtan end kokku ja toimetan päeva lõpuni.
Edasi ootab mind mu lapsuke - segakoor, mille edasise eksistentsi kohta ei ole veel täit selgust, ent mille ma rongaemana endast eemale lükkan - mine, oled nii suur juba küll, et ei pea emme küljes kõlkuma. Ja nii ta siis lähebki... Tänasest olen koori lihtliige ja see teeb mulle rõõmu - ma väsisin sellest emmetamisest ära ja poleks vist enam edasi jaksanudki. Aga laulda mulle meeldib ja vaatan silmad lahti, millega oma vaba aega veel katta.
Peale kooriproovi tuleb veel salsatund - vedasin end sinna jõuga kohale ja plõks! rütm, muusika, toredad inimesed - ma olen ümbervahetatud: ma pöörlen ja naeratan ja naudin ja elan nendes sammukombinatsioonides. Nii mõ-nu-shhhhh....
Ja siis tuleb bussiterminal, buss, tuisulumine kodutee: ma olen nii tühi kui tühi olla saab - püür ilma padjata.
Mõtted madalatoonilised ja hilissügiseses värvigammas.
Kust see jõud mu sisse saab, et homme jälle ilus ja triksis-traksis olla?
Öös on asju.
Stay with me...
Kommentaarid
Postita kommentaar