Uue Elu alapeatükk Pöörane Elu
Eile oli imeilus talveilm. Selline, kus päiksevalguse kutse oli nii tungiv, et sa olid kohustatud õue minema.
Vaikselt on tiksunud minus plaane ja mõtteid, mida siis sellel kalendriaastal endale tähiseks seada, mida teha tahan, mida saavutada. Jah, horoskoope on hea lugeda, aga neid ei pea uskuma. Nii et ma panin Mangi kõrvale ja vaatan igal hommikul peeglisse ja dikteerin oma horoskoobi ise.
Selgeks sai eilsel matkamisel see, et selle aasta saab motoks Pöörane Elu. Igasse kuusse saab mahutatud vähemalt 1 pöörane tegevus või asi, mida ma pole varasemalt teinud, midagi sellist, mille taha saaks märkida linnukese - tehtud!
Aga eilsesse tagasi. Sumpasin mööda Pirita randa Merivälja muulini. Seljas seljakott, taskus fotokas ja päikseprillid. Arvasin, et mis seal ikka, mingi pool tundi ja ma olen eesmärgil. Ent võta näpust - lumi on ilus ja mõnus, aga jalutamiseks ilmvõimatu. Sa ikka müttad tõsiselt kohe. Aega läks tervelt 50 minutit! Olgu, tegin vahepeal pilte ka, aga ikkagi. See tekistas mu kõhukoopa ülemisse ossa sellise kõhedustunde - jaanuarikuu pöörane tegu saab järgmisel nädalavahetusel teoks, aga kas ma ikka annan endale aru, KUI pöörase ettevõtmise olen alguseks valinud? Ega vist ... Varustuse poole pealt arvan, et kõik on olemas. Ettevalmistus on see, mis mind kõhevile ajab, aga ma pean sellega hakkama saama. Reedel on Paldiskis peaproov. Usun, et Laurilt saab veel häid nõuandeid ka ja ma teen selle matka ära.
Meri oli kohati jääsülti täis ja kui kogu muu maailm seisis lihtsalt selles päikesevalguses tardunult ja hardunult, siis see suur organism liikus vaikselt kõikudes nagu mõista andes, et see ei ole pilt. Mida muulile lähemale, seda rohkem jäävabam meri oli. Laiskade lainetena lakkus meri kaldakivide jäämütse nagu paks laps pulgakommi.
Ja siis nägin ma luike. Kuningliku hoiaku ja uhkena. Aga üksi. Püüdsin ta oma kaamersilma ja siis tabasin end mõttelt, et näe, üks üksik jääkülmas vees ja teine üksik põlvedeni lumes, vahivad tõtt. Mõnda aega kulgesime ühes suunas. Ja siis ta huikas! Seisatasin ja nautisin hetke. Kui jumalikult ilus, kui piiritult vaba ja ... kui üksi ...
Muuli kõrval, vabas vees suterdas pesakond parte. Nagu üks suur pere ujudes koos sinna, kuhu perepea suundub. Muidugi ootasid nad kahejalgselt palukesi, ent ma põhimõtteliselt ei toida - loodus on ette näinud midagi muud. Ise tuleb teil toime tulla. Kas ma ise tulen endaga toime? Vahel on mõttetulv nii intensiivne, et negatiivsed ja positiivsed tunded põrkuvad kokku ja kukuvad külma joana kaela. Siis tahaks alla vanduda. Aga elujanu on suurem kui kunagi varem. Ja teadmiste janu. Ja olemise võlu ja valu - tahan kogeda ja tunda.
Eilne päev sai vääriliselt pärjatud- pikkpoiss a la Caare ja muhvinid minumoodi.
Vaikselt on tiksunud minus plaane ja mõtteid, mida siis sellel kalendriaastal endale tähiseks seada, mida teha tahan, mida saavutada. Jah, horoskoope on hea lugeda, aga neid ei pea uskuma. Nii et ma panin Mangi kõrvale ja vaatan igal hommikul peeglisse ja dikteerin oma horoskoobi ise.
Selgeks sai eilsel matkamisel see, et selle aasta saab motoks Pöörane Elu. Igasse kuusse saab mahutatud vähemalt 1 pöörane tegevus või asi, mida ma pole varasemalt teinud, midagi sellist, mille taha saaks märkida linnukese - tehtud!
Aga eilsesse tagasi. Sumpasin mööda Pirita randa Merivälja muulini. Seljas seljakott, taskus fotokas ja päikseprillid. Arvasin, et mis seal ikka, mingi pool tundi ja ma olen eesmärgil. Ent võta näpust - lumi on ilus ja mõnus, aga jalutamiseks ilmvõimatu. Sa ikka müttad tõsiselt kohe. Aega läks tervelt 50 minutit! Olgu, tegin vahepeal pilte ka, aga ikkagi. See tekistas mu kõhukoopa ülemisse ossa sellise kõhedustunde - jaanuarikuu pöörane tegu saab järgmisel nädalavahetusel teoks, aga kas ma ikka annan endale aru, KUI pöörase ettevõtmise olen alguseks valinud? Ega vist ... Varustuse poole pealt arvan, et kõik on olemas. Ettevalmistus on see, mis mind kõhevile ajab, aga ma pean sellega hakkama saama. Reedel on Paldiskis peaproov. Usun, et Laurilt saab veel häid nõuandeid ka ja ma teen selle matka ära.
Meri oli kohati jääsülti täis ja kui kogu muu maailm seisis lihtsalt selles päikesevalguses tardunult ja hardunult, siis see suur organism liikus vaikselt kõikudes nagu mõista andes, et see ei ole pilt. Mida muulile lähemale, seda rohkem jäävabam meri oli. Laiskade lainetena lakkus meri kaldakivide jäämütse nagu paks laps pulgakommi.
Ja siis nägin ma luike. Kuningliku hoiaku ja uhkena. Aga üksi. Püüdsin ta oma kaamersilma ja siis tabasin end mõttelt, et näe, üks üksik jääkülmas vees ja teine üksik põlvedeni lumes, vahivad tõtt. Mõnda aega kulgesime ühes suunas. Ja siis ta huikas! Seisatasin ja nautisin hetke. Kui jumalikult ilus, kui piiritult vaba ja ... kui üksi ...
Muuli kõrval, vabas vees suterdas pesakond parte. Nagu üks suur pere ujudes koos sinna, kuhu perepea suundub. Muidugi ootasid nad kahejalgselt palukesi, ent ma põhimõtteliselt ei toida - loodus on ette näinud midagi muud. Ise tuleb teil toime tulla. Kas ma ise tulen endaga toime? Vahel on mõttetulv nii intensiivne, et negatiivsed ja positiivsed tunded põrkuvad kokku ja kukuvad külma joana kaela. Siis tahaks alla vanduda. Aga elujanu on suurem kui kunagi varem. Ja teadmiste janu. Ja olemise võlu ja valu - tahan kogeda ja tunda.
Eilne päev sai vääriliselt pärjatud- pikkpoiss a la Caare ja muhvinid minumoodi.
Kommentaarid
Postita kommentaar