Milline Sa oled?

Tulin mõni aeg tagasi uisutamast ja teel koju pöörles mütsi all peotäis mõtteid, mida blogida. Ent nüüd tipin hoopis teisi mõtteid.
Minus tärkas uudishimu.
Milline Sa, lugeja, oled?
Oled Sa mu tuttav salsatrennist, kolleeg kõrvaltoast, klassi- või kursuseõde, parimatest parim sõbranna? Paar armsaid silmi paitamas mu lugusid? Juhuslik blogisse sattuja? Mõni, kes mind teab ja kes FBist on viite leidnud? Kes Sa oled?
Vahel ma kirjutan Ühele. Lihtsalt mõni sündmus ajendab konkreetsele inimesele mõtlema ja sellest kirjutama. Aegajalt tunnen seesmist tungi, et vot kohe nüüd on vaja kellegagi rääkida, aga kas kell on palju, või seda isikut pole MSNis, Skypest rääkimata, siis ma kirjutan talle siia. Jätkuvalt kirjutan. Praegu mõtlen, Sind on ju päris palju, kui klikitud (loodan et ka loetud) on blogi üle 2200 korra. Minu jaoks päris ilus number, aga numbri pärast ma ei toksi oma ülevaateid, oma suhtumisi, juhtumisi, suhte sasist, oma Uuest Elust. Ikka lihtsalt selleks, et asju endast välja saada, jagada, panna nad oma elu elama. Endast ära.
Nii ma siis mõtisklen nüüd, püüdes Sulle anda nägu ja kuju ja tundeid.
Kindlasti on mul eluseiku, mida Sa huviga oled lugenud ja selliseid vähe kõhnemaid kirjutisi, millest lihtsalt silmadega üle ujud. Päris alasti ma ei ole veel nendes lugudes olnud, :), tõsi, üsna lähedal avanemise lõpppunktile, ent siin lööb välja mu loomulik kaitsekilp - kõike ei saa blogisse panna, mõni lugeja võib end puudutatuna tunda või solvuda või mida iganes.
Midagi jäägu ikka raamatu jaoks ka, onju?
Ma loodan, et Sa jätkuvalt siia lehele eksid. Soovin, et Sul jätkuks huvi mind lugeda.
Ma kirjutan Sulle, Nähtamatu.
***

Sulailm tilgub täppidena aknalauaplekile. Monotoonselt ja hüpnotiseerivalt: tilk ... tilk ... tilk ... tilk ...
Öö hiilib kõrvaltoa pimedusest elutuppa ja mõnus surin jalgades ütleb - on aeg ...