Pöörane Elu: jaanuarikuu tegu tehtud!
On laupäeva hommik, mobiil äratab mind 7:15 ja ma kõhklen hetke enne tõusmist - kas sa annad aru, mis sind täna ees ootab? Põiklen vastusest eemale ja tõusen kähku üles. Nii, hommikuhelbed jogurtisse likku, teevesi kannu, siis vannituppa protseduuridele. Kas panen retuusid? Või pika sooja pesu? Retuusid võidavad. Õhuke sokk, peale paksem sokk, pikkade varrukatega T-särk ja poja dressipluus, õepoja suusapüksid - huvitav, millal ta nii väike oli?
Helbed kõhtu, tee ka ja siis on minek. Ei enam ole aega vaagida, kas tehtud otsus oli õige või vale. 8:20 istun Merivälja tee Mähe peatuses ja ootan ... issand, ma ei tea isegi, millist marki või millist värvi autoga on tegu. Fakt on, et 8:30 on kokkulepitud minu peale võtmine.
Paar minutit enne poolt üheksat saan telefonikõne - olen Mähe peatuses. Mina: ma ka. Eee ...? Randvere teel. Mina: ei, Merivälja teel ikka. Selge - püsin paigal ja ootan edasi. Väljas sajab lund ja ma otsustan, tulgu mis tuleb - mina pean tänase matka vastu ja ma elan selle öö õues üle. 5 minutit kokkulepitud ajast hiljem peatub Mähe tee bussipeatuses tumedavärviline džiip ja Sverre pakib mu kenasti peale. Näen elus Sverret esimest korda ja olgu siis veel mainitet, et kogu reisiseltskond on minu jaoks täiesti võhivõõrad. Proovikivi missugune! Linnast võtame peale veel minu nimekaimu ja toreda paari. Rock al Mare keskuse juures saame kogu seltskonnaga kokku. Meid on 13: 3 naist ja 10 meest. Õhtul on meid 12, kuna ühel seiklusmatkajal on õhtul linnas üritus. Piidlen seltskonda ja ohkan sisimas: kõik on esimeses nooruses, mina teises ... Aga - ma ei tee vanusevahest numbrit. Mina olen mina ja kui ma nooremas eas ei saanud, polnud võimalust, ei osanud tahta - siis teen need tegemata teod just praegu, 2011, teoks. Ja mul on vahva ja lõbus!
Keskuse juures pakin end ümber end Alfa-tiimiks kutsuvate meeste autosse ja voi la! sõit Nõva poole läheb lahti. Autos nöögitakse mõnuga Raineri üle, aga see on selline muhe ja soe aasimine - mu suu on pidevalt ülespoole kaardus, tajun selle tiimi koostööd - nemad lähevad koos luurele küll.
Tubli 50 minutit sõitu ja me oleme Nõval. Pargime autod kohaliku tuletõrjepunkti juurde. Veel viimane kohustuslik käik tualetti, siis vinname seljakotid selga ja hakkamegi astuma.
Lund enam ei saja, külma on nii miinus 3-4 kraadi. Astuda on mõnus ja ääri-veeri teeme omavahel juttu ka. Selgub, et üks 3 naisest on valgevenelanna, kes räägib ainult vene ja inglise keelt. Mu vene keel on roostes, aga vajalikud jutud saame aetud. Anna on ses suhtes ikka hoopis teine temperament kui eestlased. Küsib ja uurib - ta pole sellises metsas mitte kunagi varme käinud, rääkimata matkamisest ja talle meeldib väga meri. Saab selle eest minult boonuspunktid. Mu nimekaim on nooruke ja ka hästi sõbraliku olemisega. Me rohkem temaga klapimegi.
Sammusime umbes-täpselt mere poole, alguses mööda maanteed. Siis otsustas matkajuht võtta ette pöörde metsa ja pöörasimegi, otse elektriliini alla. Sumpasime üle põlve lumes. Nii, mõtlesin, huvitav, kaua niimoodi vastu pean. Ajataju puudus. Lihtsalt sumasime. Ja ennäe! Jõudsime pusimise peale mere äärde. Kohustuslik joogipaus ja edasi liikusime mööda mereäärt. Kui suvel on Nõval imeilus, siis talvel oli kogu see keerukuju mänginud tardunud loodus lihtsalt fantastiline. Pühalik. Vaikus. Valged väljad. Puud lumekoorma all, kartes hingatagi - kui korra hingan, murdun selle raskuse all. Müttame hanereas. Eesmine mees hüüab - vesi! selge, oja ületamine - kõik tulevad toime ja paneme lumes sumades aina edasi. Selliseid veekraave ületasime 2. Ja jõudsime Dirhami! Oh-oo, mis kamp karvalisi me majaõuel peatus? - kardinad liikusid kohaliku korterelamu akendel. Mingi imelik värk, seljakotid ja ... vist on linnuvaatlejad? Või ... tea, kas peaks ikka kuuriukse taba kontrollima, sai teine lukku või mitte.
Kaua me õues ei konutanud ja jutuainet ei pakkunud, liikusime oma ööbimispaiga poole. Sumpasime-sumpasime kuni jõudsime ühe elumaja hoovi. Peremees oli õues ja küsis rabedalt seltkonna mineku kohta. Selgus, et geps näitab seal rada, aga mida seal hoovis pole, pole rada. Meesterahvas kupatas meid rõõmsalt hoovist minema ja juhatas õige teejupi kätte, saatjaks A-tiimi lõbus pomin, et kas pannkooke ka saaks. Veel mõnda aega mõnusat müttamist ja teeme lõunapausi. Otsustame seda teha kõrvalisel teel - otsustasime: ilmselt sõidab seal üks auto üks kord nädalas - seega lööme laagri püsti keset teed. Sverre jagab lahti käelabasuurused plekitükid, mille nurkades on diagonaalsed sisselõiked. Saage tuttavaks - see on pliit. Leedu armee kaup. Kahepeale saame me kõik need volditavad pliidid, murrame servad, peale läheb šokolaaditahvli tüki suurune - hm, ma ei teagi, kuidas selle asja nimetus on ... igatahes põleb see 10 minutit ja selle aja jooksul saab konservi - sealiha guljašš kartuliga - kenasti söögisoojaks. Ja maitseb hea kah! Näkileib kõrvale. Sverre kaevab puu alla augu, kuhu oma konservid matame. Uudiseks mulle - see konserv on lagunev ja umbes 1,5-2 jooksul on see augutäis kadunud. Vot kui oleks selle puu ära märgistanud, läheks ja kontrolliks. Keset lõbusat lõunatamist saabub ootamatult tsivilisatsioon - väike punane auto, mis peaks siin sõitma umbes üks kord nädalas (ju see kord pidi siis just laupäeval olema). Naerulaginal ja kibekähku korjame oma laagri tee pealt kokku ja auto sõidab tähtsalt popsudes mööda.
Egas midagi, kõhud täis, liigume edasi mööda RMK matkarada. Ilm on meid soosiv ja me liigume jõudsalt. Siis pöörame aga täiesti lume all olevale matkarajale - 1,5 km ja me teeme sellel koguni 2 peatust. Vot see oli rügamine - muudkui sumpad ja sumpad. Pulss tõusis korralikult. Raskeks tegi see, et seljas olid ikkagi korraliku kaaluga seljakotid, pluss sumpamine - see on nagu trepist üles astumine.
Lõpuks jõudsime sihtkohta - Allikajärve äärde (ka Tantsujärv). Otsustasime laagri püstitada ümber RMK lõkkealuse. Mehed jaotati kaheks - kes metsa lõkke tarvis puid tooma, kes magamisaluseks kuuseoksi saagima. Naised puhastasid lõkkealuse ümbruse lumest. Lõkkeaseme ümber asetati poolkaares kattekiled, et tuul ei puhuks peale ja lõkke soojus peegelduks tagasi. Kui laagri püstitamiseni oli minul kõik ok, siis selline paigal püsimine hakkas tunda andma - jalad olid saabaste sees läbimärjad ja see märg oli külm. Päris hämaras sai ööbimiskoht valmis. Enne okste laialilaotamist otsustasime õhtusöögi valmis teha ja niisama tšillida. Märjad sokid ja saapad olid probleemiks ka teistele. Sverre kehastus ümber Jamie Olivieriks ja õhtusöögiks valmis meile riis köögiviljadega, restil grillitud vorstid, tee, šokolaadipisara küpsised, leib. Ja gurmeede gurmee - kala fooliumis. Mina igatahes pole nii rikkaliku toidulauaga matkal varem käinud. Seda tõdesid ka Sverrega varem koos matkanud. Kõrini täis, soojendasime lõkke ääres oma niisketes sokkides jalgu ja saapaid. Ajasime juttu ja tundsime möödunud päevast mõnu, samas oli päris ärev teada, et ma ööbime ka siinsamas, mitte kusagil ilma eest kaitset pakkuvas kämpingus.
Tualett asus 50 meetrit eemal. Taskulambivalgel sumpasin selle teekonna niiskete saabastega ära. Ja põrr! tundsin, et külm tõusis naha vahele. Öine mets on veelgi tummem kui päeval. Selline Blairi nõiamets ... Ajasin end selle mõttega päris kõhevile. Hea, et see vets kaugemal ei asunud.
Lõkkeplatsil käis ringi jäägermeister ja külvas sisemist soojust. Uni tuli tasapisi. Matkajuhi juhendamisel laotati kuuseoksad kolde ümber laiali, lebomatid peale ja siis magamiskotid. Sobiv on selliseks talviseks ööbimiseks: -10 tudukott. Kellel õhem, oli neid kaasa tassitud 2. Jäime päiksekiirtena kuusokste padajal lehvikuna laiali, jalad tule poole. Veel mõni lonks jäägerit ja uni võis tulla. Ja ta tuli. Kui Sverre oli hoiatanud, et tavaliselt talvel külmaga üle 3-4 tunni ei maga, siis meie seltskond magas mõnuga 7-8 tundi. Külma võis olla no mingi miinus 10. Vahepeal ärkasin selle peale, et vastu magamiskotti rabises miskit - lumi see polnud, vihm ka mitte. Mingi jäide. Igatahes ärgates mul hange peal ei olnud. Mõnusat norinat kostus nii paremalt kui vasakult, aga see ei häirinud üldse. Pugesin sügavamale kotti ja lasin unel taas enda üle võimust võtta. Hea, et villased sokid jalas olid - need hoidsid mu jalad soojas. Mõtlesin Pillele ja tänud talle nende sokkide eest - mu jalad ei külmetanud öösel teps mitte.
Öö oli öö ja otsa see sai. Ärkasime 8-paiku. Turgutasime lõket, sulatasime kohviveeks lund ja pakkisime laagrit kokku. Hommikusöögiks jagus veel vorste ja leiba. Nescafe - no see ei ole kohvi, aga parema puudumisel neelasin seda keemiamagusat pruuni jooki. Öäk! Kui koju jõuan, siis ... Päike tõusis meist hiljem - ihkas meie tähelepanu ja selle ta ka sai. Kirjeldamiseks pole sõnu, see tuleb ise ära vaadata.
Kodutee oli lihtne - matkasime mööda lahtiaetud teed ja umbes 7 km rännaku pärast jõudsime matka alguspunkti. Kahel päeval kokku seiklesime kusagil 19 km.
Nõva asulas nägime ka retke ainsat looma - üks orav luusis majade vahel. Teeservas oli näha kergeid kabjajälgi - kitsed. Selge see, et teel on nende kapjadega mõnusm kõpsida kui üle poole jala lumes kepsutada.
Autodele hääled sisse ja tee taas Tallinna poole. Saatjaks teadmine, et selle seltkonnaga seiklen ma veel.
Kodus. Vann - milline õndsus! Kohv - ma pole elus parimat saanud.
Kõige krooniks teadmine, et ma sain sellega hakkama ja kogemus, mida jagada.
Jaanuarikuu pöörane tegu sai linnukese - "tehtud".
Veebruar? Veebruar pole enam mägede taga. ;)
Helbed kõhtu, tee ka ja siis on minek. Ei enam ole aega vaagida, kas tehtud otsus oli õige või vale. 8:20 istun Merivälja tee Mähe peatuses ja ootan ... issand, ma ei tea isegi, millist marki või millist värvi autoga on tegu. Fakt on, et 8:30 on kokkulepitud minu peale võtmine.
Paar minutit enne poolt üheksat saan telefonikõne - olen Mähe peatuses. Mina: ma ka. Eee ...? Randvere teel. Mina: ei, Merivälja teel ikka. Selge - püsin paigal ja ootan edasi. Väljas sajab lund ja ma otsustan, tulgu mis tuleb - mina pean tänase matka vastu ja ma elan selle öö õues üle. 5 minutit kokkulepitud ajast hiljem peatub Mähe tee bussipeatuses tumedavärviline džiip ja Sverre pakib mu kenasti peale. Näen elus Sverret esimest korda ja olgu siis veel mainitet, et kogu reisiseltskond on minu jaoks täiesti võhivõõrad. Proovikivi missugune! Linnast võtame peale veel minu nimekaimu ja toreda paari. Rock al Mare keskuse juures saame kogu seltskonnaga kokku. Meid on 13: 3 naist ja 10 meest. Õhtul on meid 12, kuna ühel seiklusmatkajal on õhtul linnas üritus. Piidlen seltskonda ja ohkan sisimas: kõik on esimeses nooruses, mina teises ... Aga - ma ei tee vanusevahest numbrit. Mina olen mina ja kui ma nooremas eas ei saanud, polnud võimalust, ei osanud tahta - siis teen need tegemata teod just praegu, 2011, teoks. Ja mul on vahva ja lõbus!
Keskuse juures pakin end ümber end Alfa-tiimiks kutsuvate meeste autosse ja voi la! sõit Nõva poole läheb lahti. Autos nöögitakse mõnuga Raineri üle, aga see on selline muhe ja soe aasimine - mu suu on pidevalt ülespoole kaardus, tajun selle tiimi koostööd - nemad lähevad koos luurele küll.
Tubli 50 minutit sõitu ja me oleme Nõval. Pargime autod kohaliku tuletõrjepunkti juurde. Veel viimane kohustuslik käik tualetti, siis vinname seljakotid selga ja hakkamegi astuma.
Lund enam ei saja, külma on nii miinus 3-4 kraadi. Astuda on mõnus ja ääri-veeri teeme omavahel juttu ka. Selgub, et üks 3 naisest on valgevenelanna, kes räägib ainult vene ja inglise keelt. Mu vene keel on roostes, aga vajalikud jutud saame aetud. Anna on ses suhtes ikka hoopis teine temperament kui eestlased. Küsib ja uurib - ta pole sellises metsas mitte kunagi varme käinud, rääkimata matkamisest ja talle meeldib väga meri. Saab selle eest minult boonuspunktid. Mu nimekaim on nooruke ja ka hästi sõbraliku olemisega. Me rohkem temaga klapimegi.
Sammusime umbes-täpselt mere poole, alguses mööda maanteed. Siis otsustas matkajuht võtta ette pöörde metsa ja pöörasimegi, otse elektriliini alla. Sumpasime üle põlve lumes. Nii, mõtlesin, huvitav, kaua niimoodi vastu pean. Ajataju puudus. Lihtsalt sumasime. Ja ennäe! Jõudsime pusimise peale mere äärde. Kohustuslik joogipaus ja edasi liikusime mööda mereäärt. Kui suvel on Nõval imeilus, siis talvel oli kogu see keerukuju mänginud tardunud loodus lihtsalt fantastiline. Pühalik. Vaikus. Valged väljad. Puud lumekoorma all, kartes hingatagi - kui korra hingan, murdun selle raskuse all. Müttame hanereas. Eesmine mees hüüab - vesi! selge, oja ületamine - kõik tulevad toime ja paneme lumes sumades aina edasi. Selliseid veekraave ületasime 2. Ja jõudsime Dirhami! Oh-oo, mis kamp karvalisi me majaõuel peatus? - kardinad liikusid kohaliku korterelamu akendel. Mingi imelik värk, seljakotid ja ... vist on linnuvaatlejad? Või ... tea, kas peaks ikka kuuriukse taba kontrollima, sai teine lukku või mitte.
Kaua me õues ei konutanud ja jutuainet ei pakkunud, liikusime oma ööbimispaiga poole. Sumpasime-sumpasime kuni jõudsime ühe elumaja hoovi. Peremees oli õues ja küsis rabedalt seltkonna mineku kohta. Selgus, et geps näitab seal rada, aga mida seal hoovis pole, pole rada. Meesterahvas kupatas meid rõõmsalt hoovist minema ja juhatas õige teejupi kätte, saatjaks A-tiimi lõbus pomin, et kas pannkooke ka saaks. Veel mõnda aega mõnusat müttamist ja teeme lõunapausi. Otsustame seda teha kõrvalisel teel - otsustasime: ilmselt sõidab seal üks auto üks kord nädalas - seega lööme laagri püsti keset teed. Sverre jagab lahti käelabasuurused plekitükid, mille nurkades on diagonaalsed sisselõiked. Saage tuttavaks - see on pliit. Leedu armee kaup. Kahepeale saame me kõik need volditavad pliidid, murrame servad, peale läheb šokolaaditahvli tüki suurune - hm, ma ei teagi, kuidas selle asja nimetus on ... igatahes põleb see 10 minutit ja selle aja jooksul saab konservi - sealiha guljašš kartuliga - kenasti söögisoojaks. Ja maitseb hea kah! Näkileib kõrvale. Sverre kaevab puu alla augu, kuhu oma konservid matame. Uudiseks mulle - see konserv on lagunev ja umbes 1,5-2 jooksul on see augutäis kadunud. Vot kui oleks selle puu ära märgistanud, läheks ja kontrolliks. Keset lõbusat lõunatamist saabub ootamatult tsivilisatsioon - väike punane auto, mis peaks siin sõitma umbes üks kord nädalas (ju see kord pidi siis just laupäeval olema). Naerulaginal ja kibekähku korjame oma laagri tee pealt kokku ja auto sõidab tähtsalt popsudes mööda.
Egas midagi, kõhud täis, liigume edasi mööda RMK matkarada. Ilm on meid soosiv ja me liigume jõudsalt. Siis pöörame aga täiesti lume all olevale matkarajale - 1,5 km ja me teeme sellel koguni 2 peatust. Vot see oli rügamine - muudkui sumpad ja sumpad. Pulss tõusis korralikult. Raskeks tegi see, et seljas olid ikkagi korraliku kaaluga seljakotid, pluss sumpamine - see on nagu trepist üles astumine.
Lõpuks jõudsime sihtkohta - Allikajärve äärde (ka Tantsujärv). Otsustasime laagri püstitada ümber RMK lõkkealuse. Mehed jaotati kaheks - kes metsa lõkke tarvis puid tooma, kes magamisaluseks kuuseoksi saagima. Naised puhastasid lõkkealuse ümbruse lumest. Lõkkeaseme ümber asetati poolkaares kattekiled, et tuul ei puhuks peale ja lõkke soojus peegelduks tagasi. Kui laagri püstitamiseni oli minul kõik ok, siis selline paigal püsimine hakkas tunda andma - jalad olid saabaste sees läbimärjad ja see märg oli külm. Päris hämaras sai ööbimiskoht valmis. Enne okste laialilaotamist otsustasime õhtusöögi valmis teha ja niisama tšillida. Märjad sokid ja saapad olid probleemiks ka teistele. Sverre kehastus ümber Jamie Olivieriks ja õhtusöögiks valmis meile riis köögiviljadega, restil grillitud vorstid, tee, šokolaadipisara küpsised, leib. Ja gurmeede gurmee - kala fooliumis. Mina igatahes pole nii rikkaliku toidulauaga matkal varem käinud. Seda tõdesid ka Sverrega varem koos matkanud. Kõrini täis, soojendasime lõkke ääres oma niisketes sokkides jalgu ja saapaid. Ajasime juttu ja tundsime möödunud päevast mõnu, samas oli päris ärev teada, et ma ööbime ka siinsamas, mitte kusagil ilma eest kaitset pakkuvas kämpingus.
Tualett asus 50 meetrit eemal. Taskulambivalgel sumpasin selle teekonna niiskete saabastega ära. Ja põrr! tundsin, et külm tõusis naha vahele. Öine mets on veelgi tummem kui päeval. Selline Blairi nõiamets ... Ajasin end selle mõttega päris kõhevile. Hea, et see vets kaugemal ei asunud.
Lõkkeplatsil käis ringi jäägermeister ja külvas sisemist soojust. Uni tuli tasapisi. Matkajuhi juhendamisel laotati kuuseoksad kolde ümber laiali, lebomatid peale ja siis magamiskotid. Sobiv on selliseks talviseks ööbimiseks: -10 tudukott. Kellel õhem, oli neid kaasa tassitud 2. Jäime päiksekiirtena kuusokste padajal lehvikuna laiali, jalad tule poole. Veel mõni lonks jäägerit ja uni võis tulla. Ja ta tuli. Kui Sverre oli hoiatanud, et tavaliselt talvel külmaga üle 3-4 tunni ei maga, siis meie seltskond magas mõnuga 7-8 tundi. Külma võis olla no mingi miinus 10. Vahepeal ärkasin selle peale, et vastu magamiskotti rabises miskit - lumi see polnud, vihm ka mitte. Mingi jäide. Igatahes ärgates mul hange peal ei olnud. Mõnusat norinat kostus nii paremalt kui vasakult, aga see ei häirinud üldse. Pugesin sügavamale kotti ja lasin unel taas enda üle võimust võtta. Hea, et villased sokid jalas olid - need hoidsid mu jalad soojas. Mõtlesin Pillele ja tänud talle nende sokkide eest - mu jalad ei külmetanud öösel teps mitte.
Öö oli öö ja otsa see sai. Ärkasime 8-paiku. Turgutasime lõket, sulatasime kohviveeks lund ja pakkisime laagrit kokku. Hommikusöögiks jagus veel vorste ja leiba. Nescafe - no see ei ole kohvi, aga parema puudumisel neelasin seda keemiamagusat pruuni jooki. Öäk! Kui koju jõuan, siis ... Päike tõusis meist hiljem - ihkas meie tähelepanu ja selle ta ka sai. Kirjeldamiseks pole sõnu, see tuleb ise ära vaadata.
Kodutee oli lihtne - matkasime mööda lahtiaetud teed ja umbes 7 km rännaku pärast jõudsime matka alguspunkti. Kahel päeval kokku seiklesime kusagil 19 km.
Nõva asulas nägime ka retke ainsat looma - üks orav luusis majade vahel. Teeservas oli näha kergeid kabjajälgi - kitsed. Selge see, et teel on nende kapjadega mõnusm kõpsida kui üle poole jala lumes kepsutada.
Autodele hääled sisse ja tee taas Tallinna poole. Saatjaks teadmine, et selle seltkonnaga seiklen ma veel.
Kodus. Vann - milline õndsus! Kohv - ma pole elus parimat saanud.
Kõige krooniks teadmine, et ma sain sellega hakkama ja kogemus, mida jagada.
Jaanuarikuu pöörane tegu sai linnukese - "tehtud".
Veebruar? Veebruar pole enam mägede taga. ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar