Palju maksab ausus?
Täna, täpselt nädala eest, lahkunud aasta viimasel kolmapäeval, sain Kristiine keskuses kokku sõbrannaga. Otsustasime teha aasta viimase kohvi-õhtu ja astusime mööda keskust BBQ poole. Vaatasin millegipärast maha ja märkasin põrandal kokkumurtud paberitükki. Meie läheduses, umbes 20m raadiuses, polnud peale müügilettide kedagi. Kummardusin vaatama, millega täpsemalt tegu ja ennäe - 500 krooni. Mul ei ole nii suurt summat kunagi õnnestunud leida ega lotoga võita. Samas - juunikuus leidsin Stroomi terviserajal trennides 300 krooni. Raha armastab mind?
Kuna läheduses polnud kedagi, ei saanud ma ka hõisata, et kes kaotas raha. Arvan, et mulle oleks siis lähemad inimesed lihtsalt tormi jooksnud, ka polnud mõtet leitud raha infolauda viia. :) Niisiis - pistsin raha tasku. Jah, ma mõtlesin, et küll kaotajal võis tuju sant olla, kui raha kadumist märkas. Võib-olla oli tegu memmega, võib-olla mehega, kes tõttas naisele jõulukingiks parfüümi ostma, vb ... teisalt, inimesed, olge oma rahaga ümberkäies ikka hoolsamad.
Täna, täpselt nädala pärast, uues aastas ja uues rahas, olin pealtnägijaks järgmisele sündmusele.
Liikusin oma ostunimekirja alusel Pirita Selveri müügisaalis ringi, uudistasin eurohindu ja kalkuleerisin krooniga võrdlust. Lõpuks seisin oma ostukorviga kassa sappa. Loomulikult - kui on käibel kaks raha korraga, läheb kassas aega tunduvalt kauem. Minu ees seisis veidi vintis vanem meesterahvas, kes oma lõbusas meeleolus ei olnud pealetükkiv, ent suhtles küll tema ees seisva ostjaga kui minuga. Heatahtlikult. Nojah, naersime, et mis siis viga, kui need hinnad oleksid praegu kroonides jne. Papi maksis oma ostude eest 50 euroga ja sai vastu hulga krabisevat ning peotäie münte. Surudes raha omale tasku, hakkas ta kaupa kotti laduma. Mina sain ostude eest tasutud ja ostetu kotistatud, liikusin ukse poole. Papi oli endiselt mu nägemisulatuses ja vestles ühe, sellise kaltsakama väljanägemisega jooberiga. Ja siis suundus ka papi väljapääsu poole. Samal hetkel pudenes tal taskust maha 10 ja 5 eurone. Kalkar haaras maast 10se ja mina 5se, ise hüüdes, et hei, oodake, te pillasite midagi. Kalkar nägi, et ma, raha näpus, tõttasin papile järgi ja siis panin mina silmanurgast tähele, kuidas ta 10eurose oma põue toppis ja tualettide poole suundus. Jõudsin papile järgi, andsin 5 eurose üle ja ütlesin, et 10eurot siirdus selle kalkari põues tualetti. Papi pöördus ja suundus poodi tagasi.
Ma ei tea, kuidas lugu lõppes, kas 10 eurot jõudis õige omaniku taskusse või mitte,
aga mu enda südametunnistus on puhas ja hea on aus olla.
Kas tõesti, kui see uus raha on nii vähe meil olnud ja eksida on võimalik pea iga ostuga, on ikka neid, kes teiste tähelepanematust kurjalt ära kasutavad? Võite mõelda, et on ikka blond, ent ma usun jätkuvalt, et maailmas võidab headus ja ausus, armastusest rääkimata.
Tegemist oli pettuse ja vargusega. Ma olen olnud ohver, nüüd siis valeliku ja pahatahtliku käitumise pealtnägija ka. Hapu maitse on suus, et selliseid asju meie ümber igapäevaselt juhtub.
Palju siis maksab ausus?
Kuna läheduses polnud kedagi, ei saanud ma ka hõisata, et kes kaotas raha. Arvan, et mulle oleks siis lähemad inimesed lihtsalt tormi jooksnud, ka polnud mõtet leitud raha infolauda viia. :) Niisiis - pistsin raha tasku. Jah, ma mõtlesin, et küll kaotajal võis tuju sant olla, kui raha kadumist märkas. Võib-olla oli tegu memmega, võib-olla mehega, kes tõttas naisele jõulukingiks parfüümi ostma, vb ... teisalt, inimesed, olge oma rahaga ümberkäies ikka hoolsamad.
Täna, täpselt nädala pärast, uues aastas ja uues rahas, olin pealtnägijaks järgmisele sündmusele.
Liikusin oma ostunimekirja alusel Pirita Selveri müügisaalis ringi, uudistasin eurohindu ja kalkuleerisin krooniga võrdlust. Lõpuks seisin oma ostukorviga kassa sappa. Loomulikult - kui on käibel kaks raha korraga, läheb kassas aega tunduvalt kauem. Minu ees seisis veidi vintis vanem meesterahvas, kes oma lõbusas meeleolus ei olnud pealetükkiv, ent suhtles küll tema ees seisva ostjaga kui minuga. Heatahtlikult. Nojah, naersime, et mis siis viga, kui need hinnad oleksid praegu kroonides jne. Papi maksis oma ostude eest 50 euroga ja sai vastu hulga krabisevat ning peotäie münte. Surudes raha omale tasku, hakkas ta kaupa kotti laduma. Mina sain ostude eest tasutud ja ostetu kotistatud, liikusin ukse poole. Papi oli endiselt mu nägemisulatuses ja vestles ühe, sellise kaltsakama väljanägemisega jooberiga. Ja siis suundus ka papi väljapääsu poole. Samal hetkel pudenes tal taskust maha 10 ja 5 eurone. Kalkar haaras maast 10se ja mina 5se, ise hüüdes, et hei, oodake, te pillasite midagi. Kalkar nägi, et ma, raha näpus, tõttasin papile järgi ja siis panin mina silmanurgast tähele, kuidas ta 10eurose oma põue toppis ja tualettide poole suundus. Jõudsin papile järgi, andsin 5 eurose üle ja ütlesin, et 10eurot siirdus selle kalkari põues tualetti. Papi pöördus ja suundus poodi tagasi.
Ma ei tea, kuidas lugu lõppes, kas 10 eurot jõudis õige omaniku taskusse või mitte,
aga mu enda südametunnistus on puhas ja hea on aus olla.
Kas tõesti, kui see uus raha on nii vähe meil olnud ja eksida on võimalik pea iga ostuga, on ikka neid, kes teiste tähelepanematust kurjalt ära kasutavad? Võite mõelda, et on ikka blond, ent ma usun jätkuvalt, et maailmas võidab headus ja ausus, armastusest rääkimata.
Tegemist oli pettuse ja vargusega. Ma olen olnud ohver, nüüd siis valeliku ja pahatahtliku käitumise pealtnägija ka. Hapu maitse on suus, et selliseid asju meie ümber igapäevaselt juhtub.
Palju siis maksab ausus?
Kommentaarid
Postita kommentaar