Kiri
Tere siis, üle ei tea mitme kuu tagant.
Olgu siis kohe jälle alguses ära öeldud, et ma ei oota sellele kirjale vastust. Las jääb nii, et ma kirjutan Sulle ja loodan, et loed, aga vastust - ei, ma tõesti ei taha.
Ajendas mind seda kirja kirjutama aga see, et mul on praegu täielik motivatsioonikriis. "Oh, jälle ..." näen Sind oma kujutluses ohkamas. Aga seekord on teisiti! Täiesti teistmoodi. Ma ei suuda ei enda ega teiste jaoks mitte midagi teha. Ei taha tööle minna, ei taha sõpradega kokku saada, ei taha süüa teha, ei taha perega suhelda, ei soovi seltskonnaga olla, ei taha, ei suuda, ei soovi ... Mastaapne EI absoluutselt kõigele.
Mis see on? Miks see nii on?
Ma tahan Sind... Ma tahan lihtsalt olla Su kõrval ja tunda, et mind keegi vajab. Millegipärast on Su muretus olekus midagi sellist, mis mind rahustab ja millest ma jõudu ammutan. Jaa, nüüd Sa kindlasti imestad, et miks ma siis Su vastust ei taha ja palun - ära haara ka telefonitoru. Las jääb nii. Muidu ma kukun taas sellest sõltuvusse ja enesepettuse hägune kate uimastab mu. Ma kaotan end Sinu kõrval lihtsalt ära. See ei ole siis enam see Mina. Aga ... võib olla, et mulle see Sinu kõrval olev mina meeldibki enam - tunda end nõrga ja nõutuna, pilgeni täis armastust ja kutsika niiskete silmadega jälgida iga Su liigutust, anudes pilku... Ei, ma ei taha nii ja usun, et see ei meeldiks Sullegi. Kui, siis ainult võrdseina saaksime edasi minna. Tean, et kui me praegu kokku puutume, ei ole see nii, nagu mina ette kujutan. Mu kujutluspildis on kõik parem ja kirkam kui tegelikult. Ma ju olen kogenud. Anna andeks, aga distants on see, mis meie vahel töötab.
Tegin endale kollasesse kruusi kohvi, juba teine tass sel hommikul. Sina? Sa magad, raudselt. Jube, et ma tunnen end kui määrdunud halli purjena seilamas mööda räpast ja pruuni merd. Ja mul pole majakat, kuhu suunduda. Enesehaletsus? See on kibe ja kuri vaenlane. Kohv on mõru ja hoiab meele erksana. Ma tahan oma salapaika minna praegu. Tahan tagasi tugevaks.
Ma otsin end üles, hoolimata kõigest. Otsin. Üles.
Soovi mulle mõtteis parimat ja ära mõtle kui ühest sassis ning omadega untsus tüdruk-naisest, kes varvast ära lüües kohe maailma lõppu kuulutab.
Lihtsalt, ma vajan Sind. Aeg-ajalt. Iga hetk tegelikult.
Jo.
Olgu siis kohe jälle alguses ära öeldud, et ma ei oota sellele kirjale vastust. Las jääb nii, et ma kirjutan Sulle ja loodan, et loed, aga vastust - ei, ma tõesti ei taha.
Ajendas mind seda kirja kirjutama aga see, et mul on praegu täielik motivatsioonikriis. "Oh, jälle ..." näen Sind oma kujutluses ohkamas. Aga seekord on teisiti! Täiesti teistmoodi. Ma ei suuda ei enda ega teiste jaoks mitte midagi teha. Ei taha tööle minna, ei taha sõpradega kokku saada, ei taha süüa teha, ei taha perega suhelda, ei soovi seltskonnaga olla, ei taha, ei suuda, ei soovi ... Mastaapne EI absoluutselt kõigele.
Mis see on? Miks see nii on?
Ma tahan Sind... Ma tahan lihtsalt olla Su kõrval ja tunda, et mind keegi vajab. Millegipärast on Su muretus olekus midagi sellist, mis mind rahustab ja millest ma jõudu ammutan. Jaa, nüüd Sa kindlasti imestad, et miks ma siis Su vastust ei taha ja palun - ära haara ka telefonitoru. Las jääb nii. Muidu ma kukun taas sellest sõltuvusse ja enesepettuse hägune kate uimastab mu. Ma kaotan end Sinu kõrval lihtsalt ära. See ei ole siis enam see Mina. Aga ... võib olla, et mulle see Sinu kõrval olev mina meeldibki enam - tunda end nõrga ja nõutuna, pilgeni täis armastust ja kutsika niiskete silmadega jälgida iga Su liigutust, anudes pilku... Ei, ma ei taha nii ja usun, et see ei meeldiks Sullegi. Kui, siis ainult võrdseina saaksime edasi minna. Tean, et kui me praegu kokku puutume, ei ole see nii, nagu mina ette kujutan. Mu kujutluspildis on kõik parem ja kirkam kui tegelikult. Ma ju olen kogenud. Anna andeks, aga distants on see, mis meie vahel töötab.
Tegin endale kollasesse kruusi kohvi, juba teine tass sel hommikul. Sina? Sa magad, raudselt. Jube, et ma tunnen end kui määrdunud halli purjena seilamas mööda räpast ja pruuni merd. Ja mul pole majakat, kuhu suunduda. Enesehaletsus? See on kibe ja kuri vaenlane. Kohv on mõru ja hoiab meele erksana. Ma tahan oma salapaika minna praegu. Tahan tagasi tugevaks.
Ma otsin end üles, hoolimata kõigest. Otsin. Üles.
Soovi mulle mõtteis parimat ja ära mõtle kui ühest sassis ning omadega untsus tüdruk-naisest, kes varvast ära lüües kohe maailma lõppu kuulutab.
Lihtsalt, ma vajan Sind. Aeg-ajalt. Iga hetk tegelikult.
Jo.
Kommentaarid
Postita kommentaar