Roosa sari: Notsuroosa
Enne kümmet hommikul. Sammun läbi lihtsa linna. Laupäev. Majad alles ilmutavad ärkamise märke.
Astun tubli 30-40 minutit ja jõuan pärale - Vasikaholm.
Olen .... üks, kaks ... kolmas inimene muru-liivarannas. Soojus annab märku, et pole veel kõike välja pannud. Laotan lina liivale ja lasen päikese oma 10faktorise uuveega sissekreemitatud keha kallale. Keskendun. Vasakul pool, ehk siis eramajade kandis, kasvavad suured puud - seal kusagil laksutab ööbik nagu lootes võita öö tagasi. Paremal loksub meri, vee kohal kajakate kladin ja veel liugleb luigepaar nagu tujukad purjekad kord ühes, siis teises suunas. Mu kohal on pääsukeste üliemotsionaalne ludin. Mmm, mõnus on. Kui läheks? Lähen. Vesi on nagu esmakordselt vette minnes ikka - märg. Külm. Hingan sisse ja sammun mõõdukalt edasi. Ma olen teine inimene vees. Juba on vesi põlvini, hrrrr..., süda hakkab kiiremini põksuma, siis on meri üle põlve, hääää - bikiinid sai märjaks. Nüüd pole enam tagasiteed. Sumaki vette, nii et süda ähvardab lõhkeda. See enda vette murdmine võrdub nagu ... :)Igatahes on vesi ütlemata ülimõnus ja puhas. Naudin. Ujun ümber poi ja ikka naudin ja naudin ja naudin. Kui jalad põhjas, sammun aegamisi veest välja - kohalik Aphrodite. Noh, pisut selline valgevõitu ja eestimaine, aga vetes sündinuna tunnen end tõesti. Hea on olla. Libistan end linale ja päike kuivatab ning naksab.
Naksab nii, et olen lõpuks roosa jumega nagu Puhhi sõber Notsu.
Kaua ma sellel kõrvetaval tegelasel enda kallal maiustada ei luba.
Käin veel kord ujumas ja siis aidaa, sulnis rand, mul tuleb minna. Minna linna.
Bussiga. Päris huvitav taaselamus. Taebla kandis tuleb äkiline ja suurepiisaline hoovihm. Linna jõudes on vihm juba ajalugu.
Kõne taskusse. Teen midagi sellist, mida varem pole teinud. Palavus on põhjendus.
Õhina-põhine (see pole minu väljamõeldud sõnakõlks, aga meeldib mulle hullupööra) suhtlus, kus üks on ülekuulaja ja teine napisõnaline ülekuulatav. Mis edasi saab, ei tea. Kas tahangi?
Roosa mu näos õhkab ja terrassil hakkab jahe.
Panen päevale punkti - väike pokaal valget veini, sest roosat lihtsalt pole.
Astun tubli 30-40 minutit ja jõuan pärale - Vasikaholm.
Olen .... üks, kaks ... kolmas inimene muru-liivarannas. Soojus annab märku, et pole veel kõike välja pannud. Laotan lina liivale ja lasen päikese oma 10faktorise uuveega sissekreemitatud keha kallale. Keskendun. Vasakul pool, ehk siis eramajade kandis, kasvavad suured puud - seal kusagil laksutab ööbik nagu lootes võita öö tagasi. Paremal loksub meri, vee kohal kajakate kladin ja veel liugleb luigepaar nagu tujukad purjekad kord ühes, siis teises suunas. Mu kohal on pääsukeste üliemotsionaalne ludin. Mmm, mõnus on. Kui läheks? Lähen. Vesi on nagu esmakordselt vette minnes ikka - märg. Külm. Hingan sisse ja sammun mõõdukalt edasi. Ma olen teine inimene vees. Juba on vesi põlvini, hrrrr..., süda hakkab kiiremini põksuma, siis on meri üle põlve, hääää - bikiinid sai märjaks. Nüüd pole enam tagasiteed. Sumaki vette, nii et süda ähvardab lõhkeda. See enda vette murdmine võrdub nagu ... :)Igatahes on vesi ütlemata ülimõnus ja puhas. Naudin. Ujun ümber poi ja ikka naudin ja naudin ja naudin. Kui jalad põhjas, sammun aegamisi veest välja - kohalik Aphrodite. Noh, pisut selline valgevõitu ja eestimaine, aga vetes sündinuna tunnen end tõesti. Hea on olla. Libistan end linale ja päike kuivatab ning naksab.
Naksab nii, et olen lõpuks roosa jumega nagu Puhhi sõber Notsu.
Kaua ma sellel kõrvetaval tegelasel enda kallal maiustada ei luba.
Käin veel kord ujumas ja siis aidaa, sulnis rand, mul tuleb minna. Minna linna.
Bussiga. Päris huvitav taaselamus. Taebla kandis tuleb äkiline ja suurepiisaline hoovihm. Linna jõudes on vihm juba ajalugu.
Kõne taskusse. Teen midagi sellist, mida varem pole teinud. Palavus on põhjendus.
Õhina-põhine (see pole minu väljamõeldud sõnakõlks, aga meeldib mulle hullupööra) suhtlus, kus üks on ülekuulaja ja teine napisõnaline ülekuulatav. Mis edasi saab, ei tea. Kas tahangi?
Roosa mu näos õhkab ja terrassil hakkab jahe.
Panen päevale punkti - väike pokaal valget veini, sest roosat lihtsalt pole.
Kommentaarid
Postita kommentaar