Nii rõõmus :))))))))))))))))

Sõitsin rattaga poodi. Rattakorv uljalt lenksude küljes nautimas seda, kuidas ma uhkelt oma kaherattalise väheseid käike vastavalt tee tõusudele-mõõnadele ragistan. Tee poodi kulgeb läbi õiterohke aedlinna - roosade-valgete-punaste pojengide rasked õied puistavad oma õielehti nagu rõõmsaid pisarad rohelisele murule, karikarate neitsilikud pundid, moonipuna ja see lihtsalt hingematvalt magusalõhnaline lihtne jasmiin...

Tagasi sõidan teist teed - mööda Merivälja teed. Siin ei saa muudmoodi, kui tuleb ratas peatada ja endasse talletada see lahel sibav elu. Jahid, pisikesed neoonroheliste purjemärkidega optimistid, suured reisilaevad - kõik mahuvad kenasti sellesse kaussi paterdama. Nii võiks jäädagi neid silmitsema, ent jäätis sulab kotis...
Pisut piserdab vihma. Kui jumalikult lõhnab selle piserduse järgi soe asfalttee... Ma olen nii rõõmus, et lust on kohe pedaale suruda.

Hetkel on sadu juba päris vihmamõõtu. Istun terrassil ja mõnulen piiskade põrina ebaühtlases staccatos. Nosin digestive (neid kõige kasulikumaid ikka) küpsiseid ja rüüpan lonkse oma kollasest kohvikruusist.
Tule külla!
Pühapäev, töönädal tundub olevat veel mõõtmatus kauguses.

Sellises hetkes olemas olla ja teadlikult idülli nautida - see on nii suur rõõm!!!