Miks just nii ja mitte teisiti?

On kolmapäeva viimane tund. Jaan möödas ja teoreetiliselt peaks siis öö juba jälle pikem olema, ent ei taha veel seda uskuda, sest valge on väljas, ent sees ... pimedus. Õigemini vaikus. Tühi vaikus, mis isegi ei kumise vaid on tuhm ja umb.

Külmiku külmimas osas on 2 topsi värsket maasikatoormoosi kõrvuti pisikese metsmaasikamoosi topsiga. Need sai Kassarist korjatud. Käik nagu lapsepõlve, mil vanaema maasikad kenasti rohukõrre otsa lükkis ja need mammukeed meid õega hommikul piimakruusi kõrval ootasid. Ilus aeg oli. Muretu ja õnnelik. Miks ma siis nüüd ei oska? Või oskan, aga enda sees kinni hoian? Hoian midagi muud?

Maailm on mitmepalgeline. Kole on kogeda ülekohut, mida takistada ei saa, vahele segada ei saa ja aidata ei saa ka. Kui kuri on õuel, siis tuleb see sealt minema pühkida või ise õuelt lahkuda.

Miks on nii, et saates sõbralikke sõnumeid, saad vastu ükskõiksuse külma kõlina? Et nii peabki. "Jäta mind rahule!"

Pean siis nüüd jälle õppima. Jälle. Muidu ju ilus sõna, aga võta üks "l" maha, saad "jäle". Jäle on jälle õppida, et nii on ja mitte teisiti.

Parim õpetaja oled sa endale ise. Jäin vist suvetööle? Igatahes ei oska aru saada, miks just nii ja mitte ei suuda, ei saa, ei taha, ei soovi, ei proovigi, teisiti.

Tutistamist tahaks.