On laupäev
Kohe-kohe saab mul Pirital elatud aasta... Oo, milline aasta!!!
See on kirjutatud nüüd purki ja ma arvan, et kui ma ükskord Hall Eit olen, siis kiigun oma maja suure, maast laeni akna ees kiiktoolis, vaatan avanevat merepanoraami ja ohkan rahulolevalt - milline elu! Loen oma möödunud aastaid üle ja lihtsalt mõnulen. Kusagil allkorrusel tiksub vana seinakell oma tunde, siin üleval, minu kirjutamise toas, on aga raamatud ja arvuti ja kallid fotod.
Aga - sinnani on veel ilmatu ports aega.
Tulen tänasesse tagasi.
Tänane pilt. Terrass. Lilled. Istun laua taga, laual mu lemmik - kollane kruus, küünelaki pudel, arvuti, mobiil. Rüüpan kohvi ja vaatan, kuidas tuul pesurestil olevat pesu kiusab - nagu algaja gigolo: pisut tuult T-särgile, et see omakorda puutuks vastu pits-body, see naaldub vastu sokirida, pisut litsakalt, ma ütleksin. Seelik kutsub kõiki korrale, ajades enda kaitsvalt kõige rippuva kaitseks laiali.
Terrassi nurka tõin välja kõik oma toataimed, ka need troopilised, mis hästi õueõhku ei taha, aga mulle meeldib see roheline nurgake. Maasikad tahavad rohkem päikest. Mammud on valged ja häbenevad. Noh, keskpäeval mu paradiisi päike ei paista, aga hommiku kollast kulda nad ju ometi said. Ootame, ehk ükspäev ikka. Basiilik hüppab üle poti ääre ja tomat sirutub usinalt kõrgemale. On uskumatu tõdeda, et kasvamisele ja õitsemisele aitab tõesti kaasa, kui selle vaikiva maailmaga suhtled, kasvõi mõtteis, või siis kergelt puudutades. Kui kellelgi siin kodus hea on olla, siis taimedel. Raudselt. Kuuking, kolides Pirita valgusküllasele aknalauale, viskas suurest solvumisest kõik õied maha. Nüüd on tal kaks imekena lillat õit lahti ja neid tuleb veel ja veel juurde. Talle tõesti meeldib! Ja mulle ka.
Soovisin algselt oma terrassile sini-halle värve. Ikka see mere temaatika. Noh, on õiekuues sinine lobeeliapall ja tumelillade õitega raudrohi. Lauda kroonib kollane potipäevalill. Kes külla tahab, toogu sellele üks mõnus, soovitavalt vintage, ümbrispott. Üleüldse, mulle meeldib, kui taimedel on ümber erivärvi ja -tegu ümbrised. Kasutatud, oma looga. Selline mõnus kompott on praegu ja kui saan veel soovitud võrgu ja kaltsuvaiba, on mu idüll täiuslik.
Neh, üks võrktool või kiiktool võiks ka veel sisse kolida. Naudin mugavat kirjutamisasendit, ent pole sel õhulisel aiamööblil, mis mu terrassi hetkel siustab, ka midagi viga.
Hea tunne on - selja taga puhas kodu, tegusad hommikutunnid, ümbritsev rahu ja tuulesahin toomas mereuudiseid - on laineid, ma ütleskin. :)
Päeva õhtused tunnid tõotavad tulla huvitavad. Sellest siis hiljem.
Nüüd aga sukeldun ühte täitsa toredasse ideesse, mida kolleegiga sai üks päev arutatud - ehk sellest ideeidust kasvab üks korralik viljakandev puu? Kastame teist siis ja väetame, mõttel on igatahes jumet ja kes teab ...
On laupäev.
See on kirjutatud nüüd purki ja ma arvan, et kui ma ükskord Hall Eit olen, siis kiigun oma maja suure, maast laeni akna ees kiiktoolis, vaatan avanevat merepanoraami ja ohkan rahulolevalt - milline elu! Loen oma möödunud aastaid üle ja lihtsalt mõnulen. Kusagil allkorrusel tiksub vana seinakell oma tunde, siin üleval, minu kirjutamise toas, on aga raamatud ja arvuti ja kallid fotod.
Aga - sinnani on veel ilmatu ports aega.
Tulen tänasesse tagasi.
Tänane pilt. Terrass. Lilled. Istun laua taga, laual mu lemmik - kollane kruus, küünelaki pudel, arvuti, mobiil. Rüüpan kohvi ja vaatan, kuidas tuul pesurestil olevat pesu kiusab - nagu algaja gigolo: pisut tuult T-särgile, et see omakorda puutuks vastu pits-body, see naaldub vastu sokirida, pisut litsakalt, ma ütleksin. Seelik kutsub kõiki korrale, ajades enda kaitsvalt kõige rippuva kaitseks laiali.
Terrassi nurka tõin välja kõik oma toataimed, ka need troopilised, mis hästi õueõhku ei taha, aga mulle meeldib see roheline nurgake. Maasikad tahavad rohkem päikest. Mammud on valged ja häbenevad. Noh, keskpäeval mu paradiisi päike ei paista, aga hommiku kollast kulda nad ju ometi said. Ootame, ehk ükspäev ikka. Basiilik hüppab üle poti ääre ja tomat sirutub usinalt kõrgemale. On uskumatu tõdeda, et kasvamisele ja õitsemisele aitab tõesti kaasa, kui selle vaikiva maailmaga suhtled, kasvõi mõtteis, või siis kergelt puudutades. Kui kellelgi siin kodus hea on olla, siis taimedel. Raudselt. Kuuking, kolides Pirita valgusküllasele aknalauale, viskas suurest solvumisest kõik õied maha. Nüüd on tal kaks imekena lillat õit lahti ja neid tuleb veel ja veel juurde. Talle tõesti meeldib! Ja mulle ka.
Soovisin algselt oma terrassile sini-halle värve. Ikka see mere temaatika. Noh, on õiekuues sinine lobeeliapall ja tumelillade õitega raudrohi. Lauda kroonib kollane potipäevalill. Kes külla tahab, toogu sellele üks mõnus, soovitavalt vintage, ümbrispott. Üleüldse, mulle meeldib, kui taimedel on ümber erivärvi ja -tegu ümbrised. Kasutatud, oma looga. Selline mõnus kompott on praegu ja kui saan veel soovitud võrgu ja kaltsuvaiba, on mu idüll täiuslik.
Neh, üks võrktool või kiiktool võiks ka veel sisse kolida. Naudin mugavat kirjutamisasendit, ent pole sel õhulisel aiamööblil, mis mu terrassi hetkel siustab, ka midagi viga.
Hea tunne on - selja taga puhas kodu, tegusad hommikutunnid, ümbritsev rahu ja tuulesahin toomas mereuudiseid - on laineid, ma ütleskin. :)
Päeva õhtused tunnid tõotavad tulla huvitavad. Sellest siis hiljem.
Nüüd aga sukeldun ühte täitsa toredasse ideesse, mida kolleegiga sai üks päev arutatud - ehk sellest ideeidust kasvab üks korralik viljakandev puu? Kastame teist siis ja väetame, mõttel on igatahes jumet ja kes teab ...
On laupäev.
Kommentaarid
Postita kommentaar