Roosa sari: Greibiroosa
Igal hommikul ärkan ma lootuses, et seekord vaatab vannitoa peeglist vastu Penelope Cruz. Ent, võta näpust - ikka seesama, blondide niitõhukeste juuste susa-pusa, ikka 40+, täitsa uneloppis näoga Okasroosike, kes ärkab mingi kuradi akna naksumiste peale, ilma igasugu suudluseta. Huvitav, mida P minus tookord erilist leidis? Ah, täitsa suva tegelikult, oluline, et ma ise rahul olen.
Kahekümne tegusa minuti pärast on juba tuttav ametniku nägu peeglis ja hommikused tuurid täies hoos.
Panen sammumõõturi vöö külge ja hakkan Pirita keskuse poole sammuma. Erinevalt eelnevates hommikutest, topin kõrvaklapid kõrva ja sammutihedus muutub kiiremaks. Jõuan see tõttu b-peatusesse varem kui tavaliselt.
Linnas selgub, et uue kuuga on saanud bussid uued sõidugraafikud. No mis siis ikka, ootame ja teeme aega parajaks - kustutame näiteks mobiilis vastuvõetud sõnumeid, neid hoolega sorteerides. Valik on imelik.
Kontoris on palav. Arvuti ei suuda genereerida nii palju meile kui võiks - puhkuste aeg? Töö käib hoogudena - kiire-kiire, aeglane, kiire-kiire, aegalne. Paus. Staccato.
Lõunapalavauses tuleb sammude kogumine ja hoolimata kollasest päikeseleitsakust on skoor igati rahuldav. Ma teenin fortuuna poolt väljavalituna maalingutega kalossid ausalt välja.
Pärastlõuna kulgeb aeg-maha-rütmis ja tihedas interneti suhtluses. Ole ainult hoolas ja vaata, kellele sõnumeid toksid. Segamini saatmist olen suutnud vältida. Seni.
Päev saab toreda punkti Johnny Depp'i mänguilu nautides, läbi 3D prillide. Oh, need silmad, need lõputult sügavad, saatanlikult hurmavad ja ... Riided jäid selga, ikkagi kino ju ;) Aga jah, Jack Sparrow' sugune piraadilikult maia ja parajalt pahelise olekuga meespoolik võiks mu ellu praegu sisse astuda küll, võiks siseneda terassi uks-aknast tuppa, kompass ühes ja lilletuutu teises käes. Muidu on koguaeg mingid Perverdid, Karlssonid, Zombid, Kalurid, Kirjutajad ... ok, Kirjutaja on täitsa normaalne, kui ta kirjutaks tihedamini ja teaks, mida tegelikult tahab. Kas ise tean? Kord tahan piraadikaptenit, siis meremeest - oo, ühine nimetaja ju täiesti olemas! Seega on nüüd selle mehe kord, kes seotud merega.
Sulnist suveõhtut ei saa kohe kojuminekuga ärritada. Suundume vanalinna, kaugele ei peagi minema - vanalinn on euroopa kohvikukultuuri pilgeni täis. Maandume Liblikatesse ja saatuslikuks saab beebiroosa greibijook. Suhtlus teenindaja-boy'ga on äge ja mängulisus on suisa käega katsutav.
Peale seda, kui laud on puhtaks lapitatud, võetakse tellimus ja peagi on mu ees roosa greibijook. Mekib meelalt ja olemine on rohkem kui hea. Lisaks praesaiad, peenema nimetusega bruschetta'd, erinevate katetega, milledest üks vedelat kajaka kakat meenutab. Eriti veel siis, kui Väike-Pille selle naiselikult kahvlilt laua ja tooli vahele sillutisele suudab kukutada - täitsa ehe kollane kajaka larakas sai, ise tehtud, loominguline ja tegelikult päris maitsev. Lisaks on veel pesto juustuga ning maitsestatud tomati salat. Kõhule igatahes meeldib.
Mul on hea jutukaaslane ja aru ma ei saa, miks me jutud otsa ei saa? Kuidagi kohe on varrukast teemad võtta, olgugi, et osa kordades läbileierdatud ja pudrumämmutatud, ent ikkagi on tore. Iga kord erinev uus tahk. Laibad on risti-põiki lahatud.
Suvi on võimul ja naudib olemist.
B-terminalis seisab mu kõrval tumedas ülikonnas mees, kes närviliselt edasi-tagasi tammutab. Buss tuleb. Hõivan üksiktooli ja vaata-aga vaata, Ülikond istub mu ette.
Mul on sumin sees, otsin kotist, mis täna kuidagi väikseks on jäänud, klapid ja kuulan Nelly Furtadot koos Timbalandiga.
Vau, Ülikonnal on palav - ta muudkui niheleb toolil, õgvendab kraed ja ennäe, võtab kaelast lipsu. Hm, kui pikem sõit oleks, mis siis veel saaks. Igatahes on tal kihvtid tumepruunid lokkis juuksed, milles hõbedased niidi sees. Ma tahan oma käed välja sirutada ja natuke pusada. Kes teab, kui oleks näiteks van-tln-kohvi, veel mõned greibijoogid, siis ehk küsiksin viisakalt luba: "Palun, kas tohiks natuke teie juustes sobrada?"
Minu peatus. Kodu. Kodus on redised.
Ma olen pisut purjus.
Kahekümne tegusa minuti pärast on juba tuttav ametniku nägu peeglis ja hommikused tuurid täies hoos.
Panen sammumõõturi vöö külge ja hakkan Pirita keskuse poole sammuma. Erinevalt eelnevates hommikutest, topin kõrvaklapid kõrva ja sammutihedus muutub kiiremaks. Jõuan see tõttu b-peatusesse varem kui tavaliselt.
Linnas selgub, et uue kuuga on saanud bussid uued sõidugraafikud. No mis siis ikka, ootame ja teeme aega parajaks - kustutame näiteks mobiilis vastuvõetud sõnumeid, neid hoolega sorteerides. Valik on imelik.
Kontoris on palav. Arvuti ei suuda genereerida nii palju meile kui võiks - puhkuste aeg? Töö käib hoogudena - kiire-kiire, aeglane, kiire-kiire, aegalne. Paus. Staccato.
Lõunapalavauses tuleb sammude kogumine ja hoolimata kollasest päikeseleitsakust on skoor igati rahuldav. Ma teenin fortuuna poolt väljavalituna maalingutega kalossid ausalt välja.
Pärastlõuna kulgeb aeg-maha-rütmis ja tihedas interneti suhtluses. Ole ainult hoolas ja vaata, kellele sõnumeid toksid. Segamini saatmist olen suutnud vältida. Seni.
Päev saab toreda punkti Johnny Depp'i mänguilu nautides, läbi 3D prillide. Oh, need silmad, need lõputult sügavad, saatanlikult hurmavad ja ... Riided jäid selga, ikkagi kino ju ;) Aga jah, Jack Sparrow' sugune piraadilikult maia ja parajalt pahelise olekuga meespoolik võiks mu ellu praegu sisse astuda küll, võiks siseneda terassi uks-aknast tuppa, kompass ühes ja lilletuutu teises käes. Muidu on koguaeg mingid Perverdid, Karlssonid, Zombid, Kalurid, Kirjutajad ... ok, Kirjutaja on täitsa normaalne, kui ta kirjutaks tihedamini ja teaks, mida tegelikult tahab. Kas ise tean? Kord tahan piraadikaptenit, siis meremeest - oo, ühine nimetaja ju täiesti olemas! Seega on nüüd selle mehe kord, kes seotud merega.
Sulnist suveõhtut ei saa kohe kojuminekuga ärritada. Suundume vanalinna, kaugele ei peagi minema - vanalinn on euroopa kohvikukultuuri pilgeni täis. Maandume Liblikatesse ja saatuslikuks saab beebiroosa greibijook. Suhtlus teenindaja-boy'ga on äge ja mängulisus on suisa käega katsutav.
Peale seda, kui laud on puhtaks lapitatud, võetakse tellimus ja peagi on mu ees roosa greibijook. Mekib meelalt ja olemine on rohkem kui hea. Lisaks praesaiad, peenema nimetusega bruschetta'd, erinevate katetega, milledest üks vedelat kajaka kakat meenutab. Eriti veel siis, kui Väike-Pille selle naiselikult kahvlilt laua ja tooli vahele sillutisele suudab kukutada - täitsa ehe kollane kajaka larakas sai, ise tehtud, loominguline ja tegelikult päris maitsev. Lisaks on veel pesto juustuga ning maitsestatud tomati salat. Kõhule igatahes meeldib.
Mul on hea jutukaaslane ja aru ma ei saa, miks me jutud otsa ei saa? Kuidagi kohe on varrukast teemad võtta, olgugi, et osa kordades läbileierdatud ja pudrumämmutatud, ent ikkagi on tore. Iga kord erinev uus tahk. Laibad on risti-põiki lahatud.
Suvi on võimul ja naudib olemist.
B-terminalis seisab mu kõrval tumedas ülikonnas mees, kes närviliselt edasi-tagasi tammutab. Buss tuleb. Hõivan üksiktooli ja vaata-aga vaata, Ülikond istub mu ette.
Mul on sumin sees, otsin kotist, mis täna kuidagi väikseks on jäänud, klapid ja kuulan Nelly Furtadot koos Timbalandiga.
Vau, Ülikonnal on palav - ta muudkui niheleb toolil, õgvendab kraed ja ennäe, võtab kaelast lipsu. Hm, kui pikem sõit oleks, mis siis veel saaks. Igatahes on tal kihvtid tumepruunid lokkis juuksed, milles hõbedased niidi sees. Ma tahan oma käed välja sirutada ja natuke pusada. Kes teab, kui oleks näiteks van-tln-kohvi, veel mõned greibijoogid, siis ehk küsiksin viisakalt luba: "Palun, kas tohiks natuke teie juustes sobrada?"
Minu peatus. Kodu. Kodus on redised.
Ma olen pisut purjus.
Kommentaarid
Postita kommentaar