Kiri.Hoolin

Tere, Sina ...

Varustasin end selle kirja kirjutamiseks pudeli gaseerimata veega ja peotäie mandli-šokolaadikommidega. Just-just - mul on seda praegu vaja. Pärast hakkan jälle tubliks, aga praegu on lihtsalt nii.

Kujutan ette, kuidas Sa oma töölaua taga võtad praegu vastu ja saadad laiali oma igapäevatööd. Minu meil tuleb ette siis, kui teisi enam ees pole. Ma olen Su kirss tordil :)
Tead, ma hoolin Sinust... Iga päevaga rohkem ja natuke rohkem. Nii nagu me suhte-vikerkaar, mis kord on klaarim ja siis jälle vaevuaimuv, ent ma tean, et Sa oled kuskil Seal ja ma ei pea muretsema, vaid ma hoolin.

Mõtlen, et kas Sa ikka jõudsid täna lõunale või unustasid minemata;
kas olid selle tänase paduka ajal õues või nautisid sadu samuti kabineti aknast nagu mina;
kas leidsid hommikul parkimiskoha või pidid jälle auto eemale parkima;
kas Su alluvad on heas tujus ja et kas koosolek, mida läbi viima pead, kulgeb õhkkonnas, mis toob rõõmu.
Mõtlen, sest hoolin.

Mulle meeldib see, kuidas ma Sind näen.
Mulle meeldib see, et Sa oled Sina ise ja et ma tajun peaaegu füüsiliselt, kui minu peale mõtled. See on nii ilus ja lummav, et mul ei ole sõnu. Veel. Hetkel.
Nagu vihm, mis kerge sabinana langeb maa poole, paitab möödaminnes oma märgade sõrmedega viirpuumarju ja lööb lehed läikima. Selline ma olen ja Sina ka.
Hoolin hoolimata ümbritsevatest suhetest.
Hoolin, sest ma alles õppisin selle ära ja olen nii pulbitsevas rõõmus selles teadmises.

Pane nüüd oma arvuti kinni, võta see pisuke minut ja saada oma mõte minu poole teele. Tean, sest hoolid...

Jo

PS jaa, ma sõin oma kommid ära aga hoolin endast ka - lähen jala kesklinnast koju. J.