Kokkupakitud koolipäevad

Tore oleks alustada lausega, et kui mina ükskord koolimajja jõudsin, olid tunnid juba alanud – ent võta näpust! Ma panin linnast varakult autoga mere poole ajama, et ikka õhtul kenasti saarel olla ja hommikul õigeaegselt mõisakooliuks avada. Täpselt 8:10 algab esimene tund kümnest.

Kerin ajalinti natuke tagasi. Sõidan normaalselt – mõttes tiksus, kasuta kütust säästlikult, sõida püsikiirusehoidjaga, konditsioneeri pole vaja sisse lülida. No sõitsin. Säästlikult. Mööda sõitsin siis, kui eesolija andis märku, et nüüd, punane Volvokas, võid minna. Ja siis ma lasin jälle omakorda endast kiiremaid mööda. Patrulli nägin tööd tegemas – aga ma sõitsin seal täpselt 80 ja mitte rohkem. Kuna olin varunud aega, siis pöörasin sisse Haapsallu, et viia emale korralik kogus purke, mis mul jäid täitmata, aga tal pidi täidet olema. Kui mandrile tagasi jõuan, saan täidetud purgid kaasa. Vahva, kui emad vanaemastuvad!

Kõrvalpõige tehtud, suundusin Rohukülla. Natuke enne suurt kurvi, ühesõnaga alevi sees, peatas mind politseipatrull. „Tere päevast! Olen sellise ametinimetusega ja vanemate poolt antud nimega ja teie sõidukiirus ületab lubatut vot täpselt nii palju“ ja mulle suruti silmade vahele see kohmakas kandilise fööni moodi asjandus – ei osanud ma sealt mitte midagi vaadata. Sapsus olin, noh. Aga ma nõustusin kõigega, tunnistasin puhtsüdamlikult, et kiirustan ja kas tõesti on need kaks maja, saja meetrise vahega, veel alevik? „On küll“ ja siis ma pidin lippama üle tee, sellesse protokolliautosse. Seal ukse vahel ma siis keksisin jalalt jalale õhetava ladvaõunana, ise juusteotsteni ähmi täis, et teate, mehed, nüüd on selline ülipiinlik olukord, et meil on midagi ühist, aga kord on kord ja ma olen nõus igasuguse trahvikoormaga ja mul pole varem sellist asja juhtunud ning tõesti tiba kiire on, Hiiumaa sõuab eest ära ja jätab oma blondi totu-ingli paradiisi ukse taha suur silmi tegema. Konkreetselt tembeldati mind huligaaniks. Noh, noormees esitas lialaatsilikult briljantselt selle repliigi kultusfilmist „Siin me oleme“. Ja mis sa kostad – minu vabandused, minu elevil ja ehmunud olek – pääsesin paari kniksuga ja tõotusega, et ei iial enam .. huligaan istus autosse ja sõitis kurvi lõpuni neljakümnega. Sadamasse jõudsin, praamile mahtusin – elu kui hernes. Praamilt maha veeresin ja Suuremõisa poole asusin sõitma kiirusega kaheksakümmend ja siis veidi aeglasemalt ja siis veel veidi, sest praamilt sõitis maha ja otse mu järele sini-valge ning vilkuritega masin. No mis päev see täna küll on! Aga mulle ei saa mitte midagi ette heita, sest liiklesin korrektselt ja pärale ma jõudsin.

Ööbimispaik – kirikukoguduse korter. Kõik on lihtsalt suurepärane – päeval on sisse lülitatud elektriradiaator, kuum vesi, köögis kohvimasin, veekeetja, külmik, mikroahi – no korter nagu korter olema peab. Ainult raadiot ja pildikasti pole. Ainsateks hääletekitajateks on minu ajutise peavarju peal oleva korteri omanik, organist, kes tatsudes tube vahetab ja mu kõht, mis reageerib hilisele spinatipirukale etteheitvalt, et nii hilja ei seedi ta enam ütegi toidupala hääletult ja mis ma endast ikka õige mõtlen, et jõuab kohale ja kukub kohe vitsutama. Mis parata, elevus ja üleelamised ja … stress on vist koondnimi, paneb mu sööma. Ahmima süsivesikuid, kleepuvaid kilokaloreid, et siis veelgi suuremasse masendusse mahtuda. Jaki! Eip, homme enam ei ahmi, sest homme on kool ja siis ahmin teadmisi. Mõtleks, paari päeva pärast olen juba targem kui täna. Äge! 

Kell on alles kümme. Mida siis nüüd peale hakata? Mingi wifi siin on, aga see on nii-nii nõrguke, ei leia seda õiget laineotsa, mida arvutisse suunata ja maailm sülle tuua. Ei hooligi õigupoolest. Nii olen vaba kirjutama. Homseks puhkan end välja ja algab kooliõpilase elu. Praegu aga palun ma andeks oma tänase päeva patud ja mõned, mis veel tahavad andeks saada. Ehk saan kah, ikkagi pühalik kodu ju.

Esimene päev

Ohoo! Kooli direktor isiklikult seisab mõisahoone fuajees ja teretab kättpidi. Respekt!

Muidu – kümme tundi majandusloenguid. Koolipäev päädib vene keelega. Boože moi, ma olen täitsa tegija!

Kingad lagunesid ära. Mobiil kehastub raadioks ja toob välisilma ilmalikku elamisse.

Loengud oli huvitavad ja võib öelda, et maailmapilt avardus iga akadeemilise tunniga.

Magasin nagu miilenki, ent kolme paiku öösel läks uni ära ja tagasi ei suutnud teda mingil moel meelitada, lugemine ei aidanud ka.

Õhtusöök: pakipüreesupp, sassis rosinad ja pähklid.

Teine päev

Majandusloengud. Oeh, ma juba püüan raadiost, et SKP ja varimajandus. Igatahes, me käime selle tee võiduka lõpuni! Lõpuaktus on juunikuu viimasel päeval ja mulle meeldivad gerberad.

Inglise keel, mida õpetab saksa filoloog. Eh-ee, nende aegadega tuleb mul ikka mürada, aga noh, alla ei anna. Ja siis suundume rahaliigutamise maailma, kus selgub, et kõigest 20% ettevõtjaist liigutab raha, ülejäänud 80% ponnistavad ja sikutavad vööd kord koomale, siis lõdvemaks. Aga nii see elu kord on – keda armastab raha, sel on seda mägede viisi ja kellel seda ei ole, noh, tal lihtsalt polegi siis. Pole rahakottigi.

Käin Käinas Konsumist läbi – hirmus kohupiima isu on.

Kassari öömaja. Väljas müristab, veepump häälitseb ja ma olen tsivilisatsiooni selja taga. On televiisor ja uudised. Maja teeb hääli. Prrr! Taevavesi peseb öösel mitu sahmakat katust. Krt, võti ei taha keerata, aga noh, toores jõud ja lukku see uks sai.

Viimane päev

Kassari on kaunis. Nii ilus on hommikune minek. Päike näitab viimast helget palet, linnunurgad pilvede alla, värvid, värvid, värvid. Kui Monet oleks olnud eestlane, siis elanuks ta raudselt Hiiumaal.

 Arvutiõpetus ja esimene viis. NAL-JA-KAS ja nii lollakas. Igatahes, ma teen selle kasti ükspäev lahti ja vaatan, mis ma sealt eest leian. Peotäie põhku ja tikud?

Ja … majandus. Mulle meeldib. Näen seoseid ja suudan õppejõu mõttega kaasa joosta. Siis mõtlen, et mida ma tõeliselt, päriselt ja mõnuga tahan teha?

Igatahes, kui ma muud ei saa, siis oma praegusele tööle saan ruumi juurde, ses mõttes, et majandus on majandus, tööta millises sektoris tahad. Põnevusega jään ootama järgmist õppetsüklit – siis tuleb finantsanalüüs ja teekond numbrite maailma koos tõlgiga.

Praam ründab laineid. Rukkirahu majaka valge sihvakas torn.

Kodulinn. Istmik on istumisest pahur. Ja pakisuppe ei söö enne järgmist kooliskäiku.