Küsin
Kas Sul ei ole olnud vahel tunne, et seisad oma eluga paigal, samas kui kõik Sinust meeletul kiirusel mööda vuhiseb? Lapsepõlvekaaslased, koolikaaslased, kolleegid - kõik tormavad mööda, elavad kiiret elu, laiali üle ilma, kes teab mitmes kooselu, lahutus, mitmes karjääritõus või allalangus? Ja Sina lihtsalt püsid paigal...
Ma tammun koha peal ja olen nõutu. Enda püstitatud kullast puur kammitseb. Nii lihtne oleks väljuda, sest puuril ust ei olegi, on alaline avaus, ent hirm "mismoodi? kuidas? kas?" hoiab küsimärkidena puurivarbade küljse kinni. Mu enda laenatud elu seob nähtamtu nöörina. Seisan ja küsin endalt, milleks see kõik? Mis ma olen? Milleks ma olen? Kas see, mis praegu on, seda olengi tõeliselt tahtnud? See peab nii olema? Klammerdun, sest ise olen võtnud endale kohustused, olen ehitanud nähtamatu lävepaku, kust veel üle ei suuda hüpata. Kodu, mis on panga oma, ent selles laenatud elus elamine on olnud lust, justkui leierkast. Elu muudkui väntab ja kord on need noodid ülemeelikult tilisevad, siis sekka mõned nukra alatooniga lood. Ei, ma ei kahetse, et riskisin, sest see on andund elukiigele võimsama hoo: ma olen tundund kibestumist, aga ka õppinud armastama ja andma armastust; ma olen nii-nii rõõmus olnud ja ... kukkunud masenduse musta, pea põhjatusse auku ning ikka välja roninud. Küllap ka seekord. Alati. See on hirm, mis ei lase puurist väljuda - teadmatus selles ees, mis seal väljas tegelikult ootab. Keegi ei taha ju ebaõnnestuda, kuigi ka see on kogemus, millest õppida. Huvitav, palju neid minusuguseid ebalejaid on? Enamik? Kas need, kes julgevad, riskivad, kaotavad, võidavad - on nad meist erinevad? Ikka. Sellised tunneb ära pilgu jälgi. Nad teevad ja elavad südame järgi. Neis on tulisust ja rõõmu ning rahuolu. Vaata korra ringi, palju enda ümber selliseid särasilmi märkad?
Tõdesin mõni aeg tagasi ebameeldivalt, et pea poolteist aastat olen teinud tööd ilma südant sellesse panemata. Varem olin õhinal ja südamega asja juures ja nüüd ... Jah, on hetki, kus tunnen, et vau!, see tuli eriti hästi välja ja selle üle võin uhkust tunda, ent see kullatolm langeb peagi alla ja jälle on ees raamid, reeglid, mis kord räägivad üht ja siis teevad teist. Kas sinna, tuhmuva kullatolmu alla, mu süda jäigi? On see õppetund? Kas ma pean seda kogema? Ju pean, kui nii olen püsinud. Ja ülesandeks on inimesed, suhted. Vaata ja jälgi, kes su ümber on, suhtlus on see, mille eest tegelikult elus lõivu tuleb maksta.
Mis on ülesanne, mida mina kandma pean? Kas see, et ma 40+na eksistentsi kohta küsimusi esitan? Et julgen näidata, mis meeldib ja mis mitte? Olen ma valmis, et ületada tundmatuse piir? Mul on praegu tunne, et olen vastu võetud eluülikooli järgmisele semestrile. Koolis tuleb osata küsida. Vastused, need tulevad su juurde ise, kui neid juba su enda sees valmis pole. Tahan olla tubli ja usin õpilane.
Näib, et inimeste sees on ammendamatu varaait. Igas teatud eluetapis antakse sulle mõista, et proovi nüüd seda, katseta, see on su sees olemas, arenda ja tee. Liigu! Kes avastab endas kokaande, kellele saab fotoaparaat käepikenduseks, kellele pintsel. Võib olla on minu ülesandeks see, et ma kirjutan, just praegu tipin tähti moodustamaks sõnu ja lauseid, oma leierkasti lugu.
Olen ma siis nii teistmoodi, et sellised küsimused mu ümber tiirlevad ja nende üle juurdlen? Kas Sina oled sarnaseid mõtteid keerutanud? Mõnel on elu kergleva mänglusega andnud kõik ja kes isegi ei oska küsida, mõne veab elu niiakugele, et ta ei oska enam küsidagi, olen ma inimene?
Ma ei ole kindel, kas tahangi nii, kiirrongina, tuhiseda. Pigem omas tempos kulgeda ja näha ja kogeda. Tunda. Armastada. Elada.
Ma tammun koha peal ja olen nõutu. Enda püstitatud kullast puur kammitseb. Nii lihtne oleks väljuda, sest puuril ust ei olegi, on alaline avaus, ent hirm "mismoodi? kuidas? kas?" hoiab küsimärkidena puurivarbade küljse kinni. Mu enda laenatud elu seob nähtamtu nöörina. Seisan ja küsin endalt, milleks see kõik? Mis ma olen? Milleks ma olen? Kas see, mis praegu on, seda olengi tõeliselt tahtnud? See peab nii olema? Klammerdun, sest ise olen võtnud endale kohustused, olen ehitanud nähtamatu lävepaku, kust veel üle ei suuda hüpata. Kodu, mis on panga oma, ent selles laenatud elus elamine on olnud lust, justkui leierkast. Elu muudkui väntab ja kord on need noodid ülemeelikult tilisevad, siis sekka mõned nukra alatooniga lood. Ei, ma ei kahetse, et riskisin, sest see on andund elukiigele võimsama hoo: ma olen tundund kibestumist, aga ka õppinud armastama ja andma armastust; ma olen nii-nii rõõmus olnud ja ... kukkunud masenduse musta, pea põhjatusse auku ning ikka välja roninud. Küllap ka seekord. Alati. See on hirm, mis ei lase puurist väljuda - teadmatus selles ees, mis seal väljas tegelikult ootab. Keegi ei taha ju ebaõnnestuda, kuigi ka see on kogemus, millest õppida. Huvitav, palju neid minusuguseid ebalejaid on? Enamik? Kas need, kes julgevad, riskivad, kaotavad, võidavad - on nad meist erinevad? Ikka. Sellised tunneb ära pilgu jälgi. Nad teevad ja elavad südame järgi. Neis on tulisust ja rõõmu ning rahuolu. Vaata korra ringi, palju enda ümber selliseid särasilmi märkad?
Tõdesin mõni aeg tagasi ebameeldivalt, et pea poolteist aastat olen teinud tööd ilma südant sellesse panemata. Varem olin õhinal ja südamega asja juures ja nüüd ... Jah, on hetki, kus tunnen, et vau!, see tuli eriti hästi välja ja selle üle võin uhkust tunda, ent see kullatolm langeb peagi alla ja jälle on ees raamid, reeglid, mis kord räägivad üht ja siis teevad teist. Kas sinna, tuhmuva kullatolmu alla, mu süda jäigi? On see õppetund? Kas ma pean seda kogema? Ju pean, kui nii olen püsinud. Ja ülesandeks on inimesed, suhted. Vaata ja jälgi, kes su ümber on, suhtlus on see, mille eest tegelikult elus lõivu tuleb maksta.
Mis on ülesanne, mida mina kandma pean? Kas see, et ma 40+na eksistentsi kohta küsimusi esitan? Et julgen näidata, mis meeldib ja mis mitte? Olen ma valmis, et ületada tundmatuse piir? Mul on praegu tunne, et olen vastu võetud eluülikooli järgmisele semestrile. Koolis tuleb osata küsida. Vastused, need tulevad su juurde ise, kui neid juba su enda sees valmis pole. Tahan olla tubli ja usin õpilane.
Näib, et inimeste sees on ammendamatu varaait. Igas teatud eluetapis antakse sulle mõista, et proovi nüüd seda, katseta, see on su sees olemas, arenda ja tee. Liigu! Kes avastab endas kokaande, kellele saab fotoaparaat käepikenduseks, kellele pintsel. Võib olla on minu ülesandeks see, et ma kirjutan, just praegu tipin tähti moodustamaks sõnu ja lauseid, oma leierkasti lugu.
Olen ma siis nii teistmoodi, et sellised küsimused mu ümber tiirlevad ja nende üle juurdlen? Kas Sina oled sarnaseid mõtteid keerutanud? Mõnel on elu kergleva mänglusega andnud kõik ja kes isegi ei oska küsida, mõne veab elu niiakugele, et ta ei oska enam küsidagi, olen ma inimene?
Ma ei ole kindel, kas tahangi nii, kiirrongina, tuhiseda. Pigem omas tempos kulgeda ja näha ja kogeda. Tunda. Armastada. Elada.
Kommentaarid
Postita kommentaar