Rahulolematuses on peidus õhupall
Tarkusepäev on finišeerumas. Ma ka - diivan, kaneelitee, rüpekas põlvedl - poleksi vaja rohkem tahta. Ent inimloomus on juba kord selline, et nii pea, kui tundub olevat saavutatud rahu, ajab mingi pisike nüanss selle tasakaalust välja. Vaimsed gurud kirjutavad enamik sellest, kuidas saavutada püsiv rahunirvaana, mina kirjutan rahulolematusest. Just - lugesid õieti - rahulolematust, sellest nähtamatust vampiirist, mis võib olla liivaterasuurune, aga kui kinga sisse satub, siis on jube ebamugav.
See ümbritsev elu, need probleemid, seesmine peata olek - kõik sunnib otsima: mis on õige? mida ma tahan? mida tegema pean?
Miks ma koguaeg rabelen? Ikka selleks, et mitte maanduda kotina siia samasse diivaninurka ja ulguda, kui ülekohtune kõik on, et töö ei meeldi ja see ei armasta ja too ei taha mind ja raha pole ja elu on üleüldse ebaõiglane.
Kui Lugeja on see, kes mind tunneb, siis teab, et ma ei ole seda tüüpi diivaninurga persoon. Ma võin end pahupidi keerata, ent ma tean, kuhu mu kompass näitab, tean, kes selle rahulolematuse kraaninupu kinni keerata aitab. Ja selle teadmisega on lihtsalt suurepärane elada.
Sellel sügisesel esimesel koolipäeval sain tagasilöögi, õigemini põrke, mis mul kergelt valutab - katki ei läinud, lihtsalt sinikas on. Aga hiiglama vahva on see, et ma tajusin täitsa vaimselt ja füüsiliselt sellest põrkest koheselt oma meeleolu muutuse ja andsin endale teada, et oh-oo, ma olen praegu pettunud. No mis siis ikka, et siis jäävad ära need ja nood asjad ja ... tajusin - heh, ma polnudki endale suurejoonelist pilti ette kujutanud, et mis siis saab, kui ... , pisemad stseenid kujutluses olid küll, aga ma ei olnud jõudnud neid endas valdavaks elustada. Seega - läks nii, siis läks ja iga asi on millekski hea. Ma kohe ootan põnevusega, et mis hea see minu jaoks nüüd olemas on, minu poole teel on.
Seega olen ma rahulik. Rahulolematu ka mingi murdosakene - aga seda hoopis teises valdkonnas. Rahulolematusel on mitu palet. Kõditav, mis sunnib pidevalt liikuma; tuimestav - istud ja maailmavalu on seljakotina seljas ning jõudu pole, et see kott seljast maha lükata. Personal life (: It's so difficult. Or?
Over-Thinker.
Mis veel? Emotsiooniline pai kelleltki, kes ei teagi, et Sa maadled nähtamatu deemoniga. Lihtsalt tema sõnum tuleb nii õigel ajal ja peale seda naudid Sa oma halli õhupalli, sest näed, kuidas roosa värv sellest peatutmata välja imbub ja halli lõpuks üleni varjutab.
Kaneelitee on hea.
****
Kena, et Sa siiamaani jõudsid. Loe pisut veel. Nimelt, oled märganud, et blogi kujundus on muutunud? Ma katsetan vaikselt. Eriti, kui kirjutaja mu sees on uinunud olekus, siis silun kujundust. Kuna kommentaare on napilt, siis ehk avaldaksid, mis tunde kirjanupp tekitas? Tulen Sulle veel paar sammu lähemale: panin emotsioonivaliku ka kirja, vaata otse teksti alla. Sina tee ainult klik! Olen Sulle juba ette tänulik ja saan tagasisdest aimu, millal jutujoon jookseb ja millal lonkab. Tore on, et lugemas oled! Jo
See ümbritsev elu, need probleemid, seesmine peata olek - kõik sunnib otsima: mis on õige? mida ma tahan? mida tegema pean?
Miks ma koguaeg rabelen? Ikka selleks, et mitte maanduda kotina siia samasse diivaninurka ja ulguda, kui ülekohtune kõik on, et töö ei meeldi ja see ei armasta ja too ei taha mind ja raha pole ja elu on üleüldse ebaõiglane.
Kui Lugeja on see, kes mind tunneb, siis teab, et ma ei ole seda tüüpi diivaninurga persoon. Ma võin end pahupidi keerata, ent ma tean, kuhu mu kompass näitab, tean, kes selle rahulolematuse kraaninupu kinni keerata aitab. Ja selle teadmisega on lihtsalt suurepärane elada.
Sellel sügisesel esimesel koolipäeval sain tagasilöögi, õigemini põrke, mis mul kergelt valutab - katki ei läinud, lihtsalt sinikas on. Aga hiiglama vahva on see, et ma tajusin täitsa vaimselt ja füüsiliselt sellest põrkest koheselt oma meeleolu muutuse ja andsin endale teada, et oh-oo, ma olen praegu pettunud. No mis siis ikka, et siis jäävad ära need ja nood asjad ja ... tajusin - heh, ma polnudki endale suurejoonelist pilti ette kujutanud, et mis siis saab, kui ... , pisemad stseenid kujutluses olid küll, aga ma ei olnud jõudnud neid endas valdavaks elustada. Seega - läks nii, siis läks ja iga asi on millekski hea. Ma kohe ootan põnevusega, et mis hea see minu jaoks nüüd olemas on, minu poole teel on.
Seega olen ma rahulik. Rahulolematu ka mingi murdosakene - aga seda hoopis teises valdkonnas. Rahulolematusel on mitu palet. Kõditav, mis sunnib pidevalt liikuma; tuimestav - istud ja maailmavalu on seljakotina seljas ning jõudu pole, et see kott seljast maha lükata. Personal life (: It's so difficult. Or?
Over-Thinker.
Mis veel? Emotsiooniline pai kelleltki, kes ei teagi, et Sa maadled nähtamatu deemoniga. Lihtsalt tema sõnum tuleb nii õigel ajal ja peale seda naudid Sa oma halli õhupalli, sest näed, kuidas roosa värv sellest peatutmata välja imbub ja halli lõpuks üleni varjutab.
Kaneelitee on hea.
****
Kena, et Sa siiamaani jõudsid. Loe pisut veel. Nimelt, oled märganud, et blogi kujundus on muutunud? Ma katsetan vaikselt. Eriti, kui kirjutaja mu sees on uinunud olekus, siis silun kujundust. Kuna kommentaare on napilt, siis ehk avaldaksid, mis tunde kirjanupp tekitas? Tulen Sulle veel paar sammu lähemale: panin emotsioonivaliku ka kirja, vaata otse teksti alla. Sina tee ainult klik! Olen Sulle juba ette tänulik ja saan tagasisdest aimu, millal jutujoon jookseb ja millal lonkab. Tore on, et lugemas oled! Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar