Sinine
Ärkan. Läbi suletud laugude kumab valgus. Ma veel ei ava neid. Olin ometi taodelnud Kojalt, et mind enam ei äratataks ega saadetaks missioonile. Sõdur, meenus mulle, ma olin, ei, olen Sõdur. Aegamisi paotan silmad.
Sinine. Mind ümbritseb sinine valgus, pehme ja rahustav. Olen Sinises Maailmas. Annan silmadele aega harjuda ja uurin uudishimulikult ümbrust - kõik on ... sinine, värvilisest maailmast on jäänud alles ainult sinine värvigamma. Sinises taevas paistab eresinine päike, kõik taimed on sinised ja kaugel silmapiiril paistvad kõrged klaastornid veiklevad siniselt. Poen välja oma unekapslist ja sean sammud sinise silmapiiri suunas. Tean, et tahan end näha - see on mu viimaste missioonide traditsioon - pean kohe alugses teada saama, milline ja kes ma olen. Klaas - ma pean jõudma selle klaasini ja siis lihtsalt peegelduma.
Veel ei tea ma, miks just Sinine Maailm. Teadmised tulevad täpselt nii, nagu Koda on mu ette valmistanud - kogu info, mida ma vajan, lülitub ühel hetkel lihtsalt sisse. Nagu puutetundlik ekraan - üks õrn puudutus ja ekraan on täis infot.
Tean, et peagi otsib mind üles Vastuvõtja. Iga missiooni algstaadiumis kontakteerub Vastuvõtja Sõduriga. Tavaliselt antakse Sõduritele aega kohanemiseks: pean end sisse seadma, õppima ja sulanduma Maailma. Ja siis, täpselt õigel ajal tuleb Vastuvõtja.
Harjun oma kõnnakuga - liigun pehmelt kergelt vetruval pinnal - sinine sammal. Sirutan käe ja puudutan maad - see on soe ja sõbralik. Olen ümbritsevaga ühte värvi - sinine õhuke kombekas, lasuursinised nahast saapad. Käed - mu käed on sinised. Muigan - ma ei ole ühetoonilises maailmas varem olnud ja see võtab aega, et harjuda. Aga päris huvitav on. Korraga kuulen - otse eest läheneb plõksumisele sarnanev heli. Püsin liikumatuna ja sulen silmad - tajun ja kuulen nii asju kõige paremini. Peatan hingetõmbed.
Hääl läheneb ja lõpeb siis. Löön silmad lahti ja ... naeran häälekalt - see on Loom, Sinine Loom, nagu Inimeste Maailma koer, ent ilma sabata ja pika-pika toeka koonuga. Mulle vaevu põlvini. Loom vaatab mind oma siniste silmadega uudistavalt. Nuhutab korra ning pöörab siis oma pea ja liigub edasi, minust mööda. Plõksuvat häält teeb looma suu - ta mälub midagi. Naeran veel korra ja kuulan oma häält - pole seda ammu kuulnud. Mu hääl on see, mis on minuga koguaeg olemas olnud, päris aegade algusest, siis, kui mind Esimesele Retkele saadeti. See meeldib mulle, hääl on nagu vana sõber, kes on alati olemas ja püsib muutumatuna, osa minust.
Liigun edasi, pisut kiirendades samme - muutun läbematuks, soov end näha on praegu peamine, surudes alla uudsihimu,et milline Ülesanne mind ootab ja nördimuse,et mind vastu tahtmist äratati.Näen linde, ikka sinist värvi ja isegi nende vidin kostub siniselt. Pehme maapind muutub järk-järgult kindlamaks, ent tajun soojust, mida see endast eraldab.
Sinine, sedakorda siis Sinine. No vähemalt ei ole ma enam Veemaailmas, kus lakkamatud mulliread liikusid mulksudes kõrgele üle pea ja ümber ning alla - olin hõljuv Sõdur. Missioon sai täidetud ja ma olin tänulik, kui Saatja mind sealt peale Ülesande täitmist kohe ära saatis. Võdistasin õlgu, kogu see niiskus ja märja ihu mälu - keskendu! Jah, olen nüüd Sinises ja valmis täitma Ülesannet.
(Huvi korral saad edasi lugeda siis, kui lugu on kaante vahel. Ükskord ikka ja anna andeks, et nii teen.)
Sinine. Mind ümbritseb sinine valgus, pehme ja rahustav. Olen Sinises Maailmas. Annan silmadele aega harjuda ja uurin uudishimulikult ümbrust - kõik on ... sinine, värvilisest maailmast on jäänud alles ainult sinine värvigamma. Sinises taevas paistab eresinine päike, kõik taimed on sinised ja kaugel silmapiiril paistvad kõrged klaastornid veiklevad siniselt. Poen välja oma unekapslist ja sean sammud sinise silmapiiri suunas. Tean, et tahan end näha - see on mu viimaste missioonide traditsioon - pean kohe alugses teada saama, milline ja kes ma olen. Klaas - ma pean jõudma selle klaasini ja siis lihtsalt peegelduma.
Veel ei tea ma, miks just Sinine Maailm. Teadmised tulevad täpselt nii, nagu Koda on mu ette valmistanud - kogu info, mida ma vajan, lülitub ühel hetkel lihtsalt sisse. Nagu puutetundlik ekraan - üks õrn puudutus ja ekraan on täis infot.
Tean, et peagi otsib mind üles Vastuvõtja. Iga missiooni algstaadiumis kontakteerub Vastuvõtja Sõduriga. Tavaliselt antakse Sõduritele aega kohanemiseks: pean end sisse seadma, õppima ja sulanduma Maailma. Ja siis, täpselt õigel ajal tuleb Vastuvõtja.
Harjun oma kõnnakuga - liigun pehmelt kergelt vetruval pinnal - sinine sammal. Sirutan käe ja puudutan maad - see on soe ja sõbralik. Olen ümbritsevaga ühte värvi - sinine õhuke kombekas, lasuursinised nahast saapad. Käed - mu käed on sinised. Muigan - ma ei ole ühetoonilises maailmas varem olnud ja see võtab aega, et harjuda. Aga päris huvitav on. Korraga kuulen - otse eest läheneb plõksumisele sarnanev heli. Püsin liikumatuna ja sulen silmad - tajun ja kuulen nii asju kõige paremini. Peatan hingetõmbed.
Hääl läheneb ja lõpeb siis. Löön silmad lahti ja ... naeran häälekalt - see on Loom, Sinine Loom, nagu Inimeste Maailma koer, ent ilma sabata ja pika-pika toeka koonuga. Mulle vaevu põlvini. Loom vaatab mind oma siniste silmadega uudistavalt. Nuhutab korra ning pöörab siis oma pea ja liigub edasi, minust mööda. Plõksuvat häält teeb looma suu - ta mälub midagi. Naeran veel korra ja kuulan oma häält - pole seda ammu kuulnud. Mu hääl on see, mis on minuga koguaeg olemas olnud, päris aegade algusest, siis, kui mind Esimesele Retkele saadeti. See meeldib mulle, hääl on nagu vana sõber, kes on alati olemas ja püsib muutumatuna, osa minust.
Liigun edasi, pisut kiirendades samme - muutun läbematuks, soov end näha on praegu peamine, surudes alla uudsihimu,et milline Ülesanne mind ootab ja nördimuse,et mind vastu tahtmist äratati.Näen linde, ikka sinist värvi ja isegi nende vidin kostub siniselt. Pehme maapind muutub järk-järgult kindlamaks, ent tajun soojust, mida see endast eraldab.
Sinine, sedakorda siis Sinine. No vähemalt ei ole ma enam Veemaailmas, kus lakkamatud mulliread liikusid mulksudes kõrgele üle pea ja ümber ning alla - olin hõljuv Sõdur. Missioon sai täidetud ja ma olin tänulik, kui Saatja mind sealt peale Ülesande täitmist kohe ära saatis. Võdistasin õlgu, kogu see niiskus ja märja ihu mälu - keskendu! Jah, olen nüüd Sinises ja valmis täitma Ülesannet.
(Huvi korral saad edasi lugeda siis, kui lugu on kaante vahel. Ükskord ikka ja anna andeks, et nii teen.)
Kommentaarid
Postita kommentaar