Mõru tüdruku mõrkjad mõtted

Ohtralt mett igas maitses mee päeval, kultuurikilomeeter  - sõbraga, kel see veel käimata, siis City Marina suurepärane küpisetordilõik koos ööst mustema kohviga, diivaniasendis kaks Väikese-Tomi koonusejäätist - selline päev siis. Kõik selle pärast, et ... Ah, mis siis ikka. Trambi jalgu, kiru kurja ja sajata saapaid. Kisub vägisi bridgetjoneslikuks see elulõik praegu - üks, see, keda ma kontrolli all hoida ei suuda ja kes tuuseldab mõtteid nagu kutsikas äsjaleitud kinga - tahab tõmmata lillelise teki üle pea ja unustada, et homme on uue nimega päev. Teine mina - kaalutlev, kahtlev ja umbusaldav - turtsus, et see pidigi umbe jooksma, ei oooole mõõõõõõ-tettttt!!! plingib ajusopis neoonroosana ja vastikult. Voh, homme panen jalga kõrge taljega ja kinnised, need kõhtu trimmivad koorekollased aluspüksid - pesu selle kohta suu ei paindu ütlema, alukad on aga liiga vähe; jalga trippidega matistatud sukad - silikoonribade rullumise kogemust korrata ei soovi, valepats skalpi ja suu roosaks  - siirdun sõtta. Eh, tegelikult lubasin täditütrega seenele minna hoopis. Olgu, lükkame päeva võrra edasi - ka tööl võib sõjaprintsess Xenana väljas olla. Oh, ka ei saa - uued töötajad tulevad ja nendele tuleb infopäev läbi viia. Krt, ülehomme siis!
Ükskord!
Seitse asja kokku (oh, kui ma neid üles lugema hakkan, tuleb ikka kuhjaga rohkem) ja maailma lõppu, üle vee, Paradiisi õnne leidma. Õnne? Krt, mis õnne! Õnn istub su peas kinni, nagu kaheksajalg - kombitsad mööda sähvivate neuronite pusa risti-rästi sassis ja sõlmes. Enne haruta ükshaaval need lahti ja tunne siis, mismoodi olemine on. Ctrl + Alt + Delete = Armastus? Vihkamine? Elu? Surm? Ei, pigem taaskäivitus nagu taaskasutus. Aga siis tulevad samad vead uues kuues... Siis ikka Paradiis ja "new blank". Ent -  enda eest ju ära ei põgene?

Kaitseingel mossitab vasakul õlal ja ei suhtle, sest niikuinii teen ju kõik risti vastupidi. Jonn. Trots. Eneseteadlikkus. Kõrk. Ups. Uhke.
 ***
Ku mu kummikud on? Ma ju kolisin need vanast elamisest uude ja nüüd on nad läinud. Oma teed, otsima uusi jalgu. Vanad tossud jalga ja ämbrid käevangu .Nii, mets ja seened ja pohlad ja mis kõik veel - pange end valmis, ma tulen!