Unustada eilne
Ta avas aeglaselt silmad. Vastumeelselt, sest meel, mis oli ärganud varem, hoidis kinni unenäo viimaseid kaadreid. Läbi laugude kumas valgus, tuba oli hommikuheledust täis. Pead sügavamale patja surudes, keeras ta end üleni seina poole, ei valgusele! ei sellele hommikule!
Uni... Nii piinav ja sürrealistlik, täis kadunud nägusid, tegusid, mida nood mitte kunagi polnud teinud ja olla koos nendega, mäletada asju, mis tekitavad unes endas de ja vu effekti.
Sein on kreemvalge ja nii lähedalt vaadatuna krobeline. Eemalt vaadates on sile ja aus töö, lähedalt näeb aga kuumaastikku - mikrotillukesed kraatrid ja kühmud. Sõrmede all on sein, lihtsalt toasein.
Sügava hingetõmbega keerab ta end voodis istuma. Tekk on mähkunud jalgade ümber nagu pehme kammits, et mitte lasta minna, veel. Ent tekk on nõrk takistus. Ta tõuseb ja suundub paljajalu kööki. Põrand naudib hääletult astumist ja püüab asjatult säilitada jäljerida. Veekeetja sisselülimise klõps, kohvitoosi kaane avamise hääl lõhuvad vaikuse. Kohe on selgelt kosta naabermaja pekingi paleekoerte kõrgetooniline kaanonklähvimine, lindude asjalik sädin ja nimetu müha.
Ta paneb käed vaheliti ja ootab vee keematõusmist. Eile. Eile on ja jääbki eilseks. Värske eile, mida mälust mitte kuidagimoodi kustutada ei saa. Võib ju tahta ja pingutada, ent see jääb. Pole backspace nupu kasutamise võimalust ega ülevõõpamise luba.
Kuum vesi värvub kohvipuru pruuniks ja täidab ruumi aroomiga, mis annab hommikule aktsendi.
Ta on masin. Kõik liigutused sööbivad hetkemällu pisimagi nüansirohkusega, mehaaniline aegluubis liikumine - tald rullub üle päka ja jalg tõuseb, et teha uus samm. Silmad suunduvad vaatama aknast õue - ilm on hall, vihma ei ole, tuul on. Külmiku tasane urin.
Avatud raamat diivanilaual. Käsi võtab selle ja asetab siis taas lauale. Pole praegu võõra loo aeg. See niikuinii ei aitaks.
Sülearvuti reetlik tume ristkülik joonistumas üha enam kontrastsemaks ja teravamaks, jättes ümbruse ühtlasesse tausta tuhmuma.
Ta teab, et avab. Ta teab, et ei taha avada.
Käed on kellegi teise omad, sõrmed sisestavad salasõna ja tervitusheli kõlab ses tuhmunud toas võikalt ja võõralt.
Virtuaalmaailm sositab sõnu, mida keegi ei kuule: Teen lahti Su postkasti, jah? Sul on vastamata meil? Kas vastad? Oi, ära sellel mõttel küll teoks saada lase - mis mõttega blokeerida? Tahad, vastan Sinu eest? Ei? Ekraan on nõutu ja kursor loeb plinkides sekundeid. Üks-kaks-kolm-neli-viis ...
Ta suleb arvuti, kärsitult ja otsustavalt - iial ei tõuse see kaan enam.
Teleriekraan lööb helendama ja avab anonüümse maailmapildi tundmatute inimestega, kel pole mingit seost eilsega. Sunnitud keskendumine. Masinlik ja nüri: on täna, on praegu, on täna, praegu...
Eilsele tuleb anda aeg ise lahkuda, ta läheb oma kõrvlateed, jättes maha teetähise märgiks, et seal on käidud, mindagu edasi.
Uni... Nii piinav ja sürrealistlik, täis kadunud nägusid, tegusid, mida nood mitte kunagi polnud teinud ja olla koos nendega, mäletada asju, mis tekitavad unes endas de ja vu effekti.
Sein on kreemvalge ja nii lähedalt vaadatuna krobeline. Eemalt vaadates on sile ja aus töö, lähedalt näeb aga kuumaastikku - mikrotillukesed kraatrid ja kühmud. Sõrmede all on sein, lihtsalt toasein.
Sügava hingetõmbega keerab ta end voodis istuma. Tekk on mähkunud jalgade ümber nagu pehme kammits, et mitte lasta minna, veel. Ent tekk on nõrk takistus. Ta tõuseb ja suundub paljajalu kööki. Põrand naudib hääletult astumist ja püüab asjatult säilitada jäljerida. Veekeetja sisselülimise klõps, kohvitoosi kaane avamise hääl lõhuvad vaikuse. Kohe on selgelt kosta naabermaja pekingi paleekoerte kõrgetooniline kaanonklähvimine, lindude asjalik sädin ja nimetu müha.
Ta paneb käed vaheliti ja ootab vee keematõusmist. Eile. Eile on ja jääbki eilseks. Värske eile, mida mälust mitte kuidagimoodi kustutada ei saa. Võib ju tahta ja pingutada, ent see jääb. Pole backspace nupu kasutamise võimalust ega ülevõõpamise luba.
Kuum vesi värvub kohvipuru pruuniks ja täidab ruumi aroomiga, mis annab hommikule aktsendi.
Ta on masin. Kõik liigutused sööbivad hetkemällu pisimagi nüansirohkusega, mehaaniline aegluubis liikumine - tald rullub üle päka ja jalg tõuseb, et teha uus samm. Silmad suunduvad vaatama aknast õue - ilm on hall, vihma ei ole, tuul on. Külmiku tasane urin.
Avatud raamat diivanilaual. Käsi võtab selle ja asetab siis taas lauale. Pole praegu võõra loo aeg. See niikuinii ei aitaks.
Sülearvuti reetlik tume ristkülik joonistumas üha enam kontrastsemaks ja teravamaks, jättes ümbruse ühtlasesse tausta tuhmuma.
Ta teab, et avab. Ta teab, et ei taha avada.
Käed on kellegi teise omad, sõrmed sisestavad salasõna ja tervitusheli kõlab ses tuhmunud toas võikalt ja võõralt.
Virtuaalmaailm sositab sõnu, mida keegi ei kuule: Teen lahti Su postkasti, jah? Sul on vastamata meil? Kas vastad? Oi, ära sellel mõttel küll teoks saada lase - mis mõttega blokeerida? Tahad, vastan Sinu eest? Ei? Ekraan on nõutu ja kursor loeb plinkides sekundeid. Üks-kaks-kolm-neli-viis ...
Ta suleb arvuti, kärsitult ja otsustavalt - iial ei tõuse see kaan enam.
Teleriekraan lööb helendama ja avab anonüümse maailmapildi tundmatute inimestega, kel pole mingit seost eilsega. Sunnitud keskendumine. Masinlik ja nüri: on täna, on praegu, on täna, praegu...
Eilsele tuleb anda aeg ise lahkuda, ta läheb oma kõrvlateed, jättes maha teetähise märgiks, et seal on käidud, mindagu edasi.
Kommentaarid
Postita kommentaar