Tühjast-tähjast ja iseendast
Päev on veel hallis hommikumantlis. Avatud aknast voogab sisse niisket ja soolast mereõhku. Sügis? Ei sunni veel end seda uskuma ja suvekleidid-seelikudki ripuvad kapis rõõmsa värvilise panoraamina.
Täna on mee päev. Homme on kreegimoosi päev. Niimoodi need nädalavahetused end täidavad. Kes jookseb korvidega metsa poole, kes turule, kes poodi, kes aeda, kes ei jookse kuhugi.
Mõneti meenutab see eluolu kolme põrsakese lugu: kaks löövad terve suve lulli ja sügisel on neil vesi ahjus, üks aga muudkui ehitab ja toimetab ... ja pakub neile kahele kaitset ja turvatunnet.
Lullitasin? Puhkuse ajal kindlasti, ent mis elu see on, kui naeru ja rõõmu ei ole! Toimetasin ju ka - basiilik vohab ja õitseb, tomatitaim kannab rohelisi tomateid, mis värvi saavad peale kui mitte enne, siis jõuludeks. Jõulutomat. Kes toob kuuse ja ehib punaste kuulidega, kes kasvatab aastaaega tomatitaime.
Sotsialiseerusin ja sotsialiseerun. Kõlab väga sotsialistlikult!
Septembri lõpus ootab kool. Avasin eile õppekava. Lugesin läbi. Õuduk, kui palju see aastane programme mahutab. Ja kui jõudsin sõnadeni mikro- ja makroökonoomika, läks mu kena ponts kõht seest õõnsaks. Raamatupidamine, maksundus - noh, nende pärast ma tegelikult kursuse välja valisin, et ei peaks numbrimaailmas niisama ringi udutama. Phytagorese teoreemi ei õpetata. :)
Ühsõnaga, ei kahe sõnaga - ootan põnevusega. Tunnen juba vaikset igatsust Sääretirpi tiheda kibuvitsamüüri järele. Ma polegi ju sügisel paradiisis käinud! Oi, see on nüüd küll asi, mida pean ja tahan kogeda. Seega on kool ikka täiesti õieti valitud - saan tundma Paradiisi halli palet (kui tal üldse selline on). Saan tundma novembrikuu kõledat tuult ja detsembrikuu haukav-külm embust, pimeduses tumedat kohisevat merd ja tontlikku metsa ... Ja Paradiisi kaitsvat kätt - Sa oled siin ja ja mina olen Sinuga.
Aga preagu kestab veel kalendrisuvi ja kõik see, millest eel tippisin, on alles horisondi taga. On argihommikud, kui tuleb jälle jalad kammitseda sukkadesse, kanda kontoririideid, et omandada asjalik-look. Ja on kaks toredat nädalavahetuse hommikut, kus öösärk vahetub maani seeliku ja satsiga kodupluusi vastu. Minalik-lillelik-look. Salsasammul voodist välja (appi, millal ma tantsima jõuan??), kollane kruus pihku, pleed ümber ja õue, nautima hääbuva suve viimaseid ponnistusi.
Olen ja elan.
Naeran ja nutan.
Nagu ilm, mis käitub vastupidiselt prognoosimisele.
Täna on mee päev. Homme on kreegimoosi päev. Niimoodi need nädalavahetused end täidavad. Kes jookseb korvidega metsa poole, kes turule, kes poodi, kes aeda, kes ei jookse kuhugi.
Mõneti meenutab see eluolu kolme põrsakese lugu: kaks löövad terve suve lulli ja sügisel on neil vesi ahjus, üks aga muudkui ehitab ja toimetab ... ja pakub neile kahele kaitset ja turvatunnet.
Lullitasin? Puhkuse ajal kindlasti, ent mis elu see on, kui naeru ja rõõmu ei ole! Toimetasin ju ka - basiilik vohab ja õitseb, tomatitaim kannab rohelisi tomateid, mis värvi saavad peale kui mitte enne, siis jõuludeks. Jõulutomat. Kes toob kuuse ja ehib punaste kuulidega, kes kasvatab aastaaega tomatitaime.
Sotsialiseerusin ja sotsialiseerun. Kõlab väga sotsialistlikult!
Septembri lõpus ootab kool. Avasin eile õppekava. Lugesin läbi. Õuduk, kui palju see aastane programme mahutab. Ja kui jõudsin sõnadeni mikro- ja makroökonoomika, läks mu kena ponts kõht seest õõnsaks. Raamatupidamine, maksundus - noh, nende pärast ma tegelikult kursuse välja valisin, et ei peaks numbrimaailmas niisama ringi udutama. Phytagorese teoreemi ei õpetata. :)
Ühsõnaga, ei kahe sõnaga - ootan põnevusega. Tunnen juba vaikset igatsust Sääretirpi tiheda kibuvitsamüüri järele. Ma polegi ju sügisel paradiisis käinud! Oi, see on nüüd küll asi, mida pean ja tahan kogeda. Seega on kool ikka täiesti õieti valitud - saan tundma Paradiisi halli palet (kui tal üldse selline on). Saan tundma novembrikuu kõledat tuult ja detsembrikuu haukav-külm embust, pimeduses tumedat kohisevat merd ja tontlikku metsa ... Ja Paradiisi kaitsvat kätt - Sa oled siin ja ja mina olen Sinuga.
Aga preagu kestab veel kalendrisuvi ja kõik see, millest eel tippisin, on alles horisondi taga. On argihommikud, kui tuleb jälle jalad kammitseda sukkadesse, kanda kontoririideid, et omandada asjalik-look. Ja on kaks toredat nädalavahetuse hommikut, kus öösärk vahetub maani seeliku ja satsiga kodupluusi vastu. Minalik-lillelik-look. Salsasammul voodist välja (appi, millal ma tantsima jõuan??), kollane kruus pihku, pleed ümber ja õue, nautima hääbuva suve viimaseid ponnistusi.
Olen ja elan.
Naeran ja nutan.
Nagu ilm, mis käitub vastupidiselt prognoosimisele.
Kommentaarid
Postita kommentaar