Hommik Haapsalus
Ärkan keedetud köögivilja olekus. Hm, oli seda eilset sõpradega koosolemist vaja? Ikka! Hoolimata sellest, et me piirid ületasime. Oeh, aga no seal Holmil ei saa kohe mitte kuidagi teist moodi, seda enam, kui koos kuus särtsust naist. Igatahes oli meil vahva ja lõbus - seekord oli kaasas igalühel midagi sellist, mis pooleli: käsitöö, raamat, pooleldi parandatud õpilastööd. Siinkohal ajan oma selja sirgu ja teavitan uhkelt, et kaks kümnenda klassi õpilast said Hamleti tunnitöö eest minu käest sulaselged viied. Ühele lausele tõmbasin kena merelainelise joone alla, sest sõnastus oli koba, aga pakkus kõva häälega välja öeldes nauditava naerupahvaku. See paneb mind mõtlema, et nüüd tuleb ennast ka rohkem kontrollida, sest enda töös kohe selliseid kõlks-kolkse ei märka. Samuti sain sellelt olemiselt endale kena punase paela, mida saab kaunistada ja millest huvitavid asju meisterdada ning klaasist õnnelinnu, mille tamiili abiga saan aknale riputada.
Meie kõiki tegemisi saatis mõnus muusika, kohutavalt lahedate naiste volüümikas jutuvada, vein, mis kadus nagu kerisele...
Hommik oli keha siis ülekeedetud kaalika tunnet täis. Vesi, kohv, ema pannkoogid, mis iialgi ei jõua virnastuda, sest need süüakse otse pannilt võetuna kohe ära. Siis sai kaalikast vähe kabedam porgandiline. Poolpheme porgand võttis jalad alla ja tuiskas värskesse õhku.
Hommikune Haapsalu on härmas, vaikne ja inimtühi. Päike rõõmustab ja kõnnib mööda linnatänavat minuga kaasa. Kitsad tänavad, vanade puitmajade read, mõni ülesvuntsitum kui teine, mõni jälle viltum kui teine. Ilus, lihtsalt nii ilus. Saan poekesest kätte oma kauaigatsetud laastukorvi ja väljudes tunnen, et on avaram hingata. Korv käe otsas, teen paar sammu ja siis hakkavad kirikukellad ülistama õnnelikkust ja armastust. Seisan ja olen lihtsalt avali, otsekui keset H. Ch. Anderseni muinasjuttu, aga ma ei mäleta, millisesse neist kuulun.
Sellised pühapäeva hommikud on mulle meelt mööda ja ei riku teadmist, et sellest muinasjutust tuleb välja astuda ning argielu elama hakata.
Köögiakna taga, raagus saarepuu otsas, peatuvad viis punarinda, nagu jõulukuu kuulutajad.
Meenutamaks seda imelist päeva algust jääb mulle mu käsitöökorv.
Meie kõiki tegemisi saatis mõnus muusika, kohutavalt lahedate naiste volüümikas jutuvada, vein, mis kadus nagu kerisele...
Hommik oli keha siis ülekeedetud kaalika tunnet täis. Vesi, kohv, ema pannkoogid, mis iialgi ei jõua virnastuda, sest need süüakse otse pannilt võetuna kohe ära. Siis sai kaalikast vähe kabedam porgandiline. Poolpheme porgand võttis jalad alla ja tuiskas värskesse õhku.
Hommikune Haapsalu on härmas, vaikne ja inimtühi. Päike rõõmustab ja kõnnib mööda linnatänavat minuga kaasa. Kitsad tänavad, vanade puitmajade read, mõni ülesvuntsitum kui teine, mõni jälle viltum kui teine. Ilus, lihtsalt nii ilus. Saan poekesest kätte oma kauaigatsetud laastukorvi ja väljudes tunnen, et on avaram hingata. Korv käe otsas, teen paar sammu ja siis hakkavad kirikukellad ülistama õnnelikkust ja armastust. Seisan ja olen lihtsalt avali, otsekui keset H. Ch. Anderseni muinasjuttu, aga ma ei mäleta, millisesse neist kuulun.
Sellised pühapäeva hommikud on mulle meelt mööda ja ei riku teadmist, et sellest muinasjutust tuleb välja astuda ning argielu elama hakata.
Köögiakna taga, raagus saarepuu otsas, peatuvad viis punarinda, nagu jõulukuu kuulutajad.
Meenutamaks seda imelist päeva algust jääb mulle mu käsitöökorv.
Kommentaarid
Postita kommentaar