Täna
Täna on minu sündimise päev. Hommikul, 7:30, tiksus täis 40 +. Mis number täpselt, see pole üldse oluline.
Ärkasin siis, kui tuba oli veel hämar ja mõtlesin emale. Ma ei tea, kui raske või kerge minu ilmaletulek talle oli, aga ma tean, et ma sündisin armastusest ja ma olen kasvanud armastuses. Ja nüüd ma siis olen, selline ... milline?
Igatahes on vanus pimestav, sest hommikuprotseduure tehes haarasin tavapärase deodorandi asemel juukselaki pudeli, nii et võib arvata, mis uups!-tunne oli.
Ma ei mäleta ühtegi oma sünnipäeva, kus mul oleks olnud sall kaelas. Praegu siis on - punane fliissall, mis peaks mu kitsaks jäänud neelutoru toetama ja turgutama. Nii et - silm enam ei seleta ja viirushaigustele on vastuvõtt avatud.
Aga - hoolimata tänase päeva pühalikust ja õnnistavast olemisest, olen ma täna üksi. Jätkuvalt üksi.
Jah, mu kalender näitab mulle, et novembrikuu nädalalõpud purjetavad elu pühitsemise tähe all, ent täna olen ma oma mõtiskluste ja emotsioonide kombata, loopida, siluda-silitada, mida iganes. Ma olen, lihtsalt olen. Olen suur. Nii suur, et mu kõrval on halb olla, ma lämmatan ja varjutan. Ahistan ja vajutan pilgu nii sügavalt läbi, et läbimiskoht jääb pikaks ajakas tuikama. Karm kest kui kindlus varjamaks seda pisikest ja elusat, rubiinpunast pesa, kus elab Armastus. Armastus elu ja inimeste vastu, ilusa ja valusa vastu, olemise, tulemiste ja minemiste vastu.
Rüüpan jahtuvat sidruni ja meega teed.
Päevast on saanud karget karva õhtu. Kaminaleek vonkleb oma hääletut tantsu.
Mul on pleedimähituna soe olla. Soe on õnnesoovidest, soe on sõnade maagiast.
Palju õnne mulle.
Ärkasin siis, kui tuba oli veel hämar ja mõtlesin emale. Ma ei tea, kui raske või kerge minu ilmaletulek talle oli, aga ma tean, et ma sündisin armastusest ja ma olen kasvanud armastuses. Ja nüüd ma siis olen, selline ... milline?
Igatahes on vanus pimestav, sest hommikuprotseduure tehes haarasin tavapärase deodorandi asemel juukselaki pudeli, nii et võib arvata, mis uups!-tunne oli.
Ma ei mäleta ühtegi oma sünnipäeva, kus mul oleks olnud sall kaelas. Praegu siis on - punane fliissall, mis peaks mu kitsaks jäänud neelutoru toetama ja turgutama. Nii et - silm enam ei seleta ja viirushaigustele on vastuvõtt avatud.
Aga - hoolimata tänase päeva pühalikust ja õnnistavast olemisest, olen ma täna üksi. Jätkuvalt üksi.
Jah, mu kalender näitab mulle, et novembrikuu nädalalõpud purjetavad elu pühitsemise tähe all, ent täna olen ma oma mõtiskluste ja emotsioonide kombata, loopida, siluda-silitada, mida iganes. Ma olen, lihtsalt olen. Olen suur. Nii suur, et mu kõrval on halb olla, ma lämmatan ja varjutan. Ahistan ja vajutan pilgu nii sügavalt läbi, et läbimiskoht jääb pikaks ajakas tuikama. Karm kest kui kindlus varjamaks seda pisikest ja elusat, rubiinpunast pesa, kus elab Armastus. Armastus elu ja inimeste vastu, ilusa ja valusa vastu, olemise, tulemiste ja minemiste vastu.
Rüüpan jahtuvat sidruni ja meega teed.
Päevast on saanud karget karva õhtu. Kaminaleek vonkleb oma hääletut tantsu.
Mul on pleedimähituna soe olla. Soe on õnnesoovidest, soe on sõnade maagiast.
Palju õnne mulle.
Kommentaarid
Postita kommentaar