Päev, mis paneb punkti

Nüüd on see siis käes. Mahlaselt hall ilm, kell on kaks päeval, kuigi samahästi võiks olla kümme hommikul või neli õhtul. Novembrikuu tõeline pale. Õues on hale ja sees... sees on lihtsalt pundar arusaamatust, rahulolematust, näpuotsatäis musta peenestatud depressiooni, masenduse määrdundrohelises glasuuris. Öäääh! Jäle, disgusting...
Kas kirjeldan veel? Ja siis proovid seda retsepti omal käel?
Ei. Igaüks valmistagu päevi enda retsepti järgi. Minu koostiosad on hetkel lihtsalt pärit masenduse ja melanhoolia lehekülgedelt.
Soovitus on retsepti lõpus - mine ja liigu, tegutse. Aga ei, füüsist kamandab hetkel preili Tüdimus.
Vardad lõngarulli otsas klõbistavad ja annavad oma olemasolust märku sellega, et see lõngapundar lihtsalt kukub laua alumiselt riiulilt maha. Ma olen kange ja ütlen "ei!".

See ei tähenda, et ma tegutsenud poleks - terrass on ettevalmistatud Suure Külma ja Lume tulekuks. Amplililled võtavad veel viimast ja mitte ei lõpeta õitsemist. Las siis sinetagu veel. Kuigi mina näen neid tõesti ainult nädalavahetuseti, muul ajal on kodunt minnes-koju tulles ju pime. Kedagi ikka paneb imestama, et vaat kus kena õitsev lillepall.

Ma arvan, et ma otsin üles moori. Tahan teada - mit tuleb? mis saab?. Sest jõuetuse tunne ja kinniste uste nägemine kõikjal, paneb meele kärbuma ja otsima abi, mis hingele lähem.
Nagu läbi udu paistab saar. Mõned päevad veel, siis...

Kõrvitsa-šokolaadikook on köögilaual ootel.
Kas on õige aeg kirjutada uued reeglid?
Seada ritta uued eesmärgid?
Ma ei tea. Mitte praegu.
Süütan küünlad ja olen telerile seltsiks.
Ootan.

Otsus tuleb.