Kellele kuulun?
Helistasin perearstile. Sain vastuvõtuaja 7seitsme päeva taha.
Helistasin järgmisel päeval uuesti: "Kui te mind järgmisel nädalal veel
elusana näha tahate, siis kirjutage palun mulle välja antibiootikumid."
"Mis teil siis viga on?" "Neelupõletik - saab juba kaks nädalat, alguses oli
pisuke köha ja natuke nohu ka, aga nüüd on neel umbes mis umbes. Palavikku pole."
"Selge, vormistan teile digiretsepti." "Tänan!" (Ise panin diagnoosi,
lihtne, aga retsepti allkirjastamise õigust ei oma, loogiline.)
Peale tööd otseteed apteeki. Esitan om IDkaardi. Jah, mulle ongi retsept ette nähtud ja siis ... arvuti hangub. Proviisoritädi küsib nõu teiselt teenindajalt - too kehitab õlgu: " Tee arvutile restart." Tehaksegi. Ma olen kannatlik. Ma olen kohe väga-väga kannatlik. Ma ju tean - nende andmebaasidega pole teps mitte lihtne, mul ju töö juures ka iga teine meil muudkui vabandab, et too programm ei tööta ja teise programmiga tegeletakse... Mister Smith on mu ainuke püsisõber, kes ohtralt igapäevaselt meile saadab. Seega saan kliendina proviisori murest täitsa hästi aru.
Pärast pikka ja kannatlikku ootamist saan kätte oma väiksed, valged ja võidukad keemiarelvad.
Kodus uhan ühe tableti ohtra veega alla makku ja siis mõrulen avastuse küüsis - minu riik teab minust kõike! Ta teab palju paremini minu tervislikust seisundist kui ma ise, sest kõik mu tervisealane info talletub kuskil andmebaasis. Ta teab minu toitumisharjumusi - sest ma ju tasun nii poes kui väljas süües kaardiga. Ta teab, kellega ma millal ja palju suhtlen - mobiilnejälg + arvuti ip-aadressid... Punastan, ei õigemini õhetan vihapalavikust. TEMA teab, et pank on mu parim sõber - ma toetan panka igakuisete kindlate maksetega, et tal ikka kasumikaar kenasti kõrgel püsiks. Tema teab, milline on minu tööalane ajalugu. Ta teab, kus ma käia armastan. Ta teab, et ma kuulun talle. Kõige saba ja sarvedega, nii heas kui halvas. Infotehnoloogiaajastu? Jah ja mina olen selle lamburlik heauskne ohver. Ise annan oma andmed pidevalt kuhugi "musta auku". Ise jagan end oma blogis (tõsi - täiesti teadlikult, vabatahtlikult ja mõnuga). Ise müün enda läbi FB... sest - kui sind müstilistes, salapärastes undavates serveriruumide mehaanilistes ajurakkudes bittide-baitidena pole, siis ... siis sind pole olemaski!
Aga mis on siis päriselt minu oma? Mis mulle kuulub?
Südametunnistus...
Oi, ma tahan ära, kuskile laiule ja totaalsesse leviauku. Lambad ja lilled. Kajakanaer kuulutamas ilma. Aega määramas kuu ja päike, ööd vaimustamas tähekillud. Kord nädalas paat, kus vahetuskaubana läheb käiku omakasvatatud ürdikimp ja porgandinäpud.
Toanurgas kitarr ja võbelavas päikeselaigus põrandal noolib külalist ootav lumivalge siniste silmadega kass. Laastukorvis ootab lõpetamist palmikutega kampsun. Köögipoolelt levib leiva küpsemise magus lõhn. Kraan tilugb: tilk-tilk, tilk-tilk.
Siis ma olen enda oma. Jah, kusagil elektroonilises raamatus numbrjadana kirjas, aga ikka minimaalsete näitajatega.
Päriselt oma. Tilk-tilk... tilk.
Peale tööd otseteed apteeki. Esitan om IDkaardi. Jah, mulle ongi retsept ette nähtud ja siis ... arvuti hangub. Proviisoritädi küsib nõu teiselt teenindajalt - too kehitab õlgu: " Tee arvutile restart." Tehaksegi. Ma olen kannatlik. Ma olen kohe väga-väga kannatlik. Ma ju tean - nende andmebaasidega pole teps mitte lihtne, mul ju töö juures ka iga teine meil muudkui vabandab, et too programm ei tööta ja teise programmiga tegeletakse... Mister Smith on mu ainuke püsisõber, kes ohtralt igapäevaselt meile saadab. Seega saan kliendina proviisori murest täitsa hästi aru.
Pärast pikka ja kannatlikku ootamist saan kätte oma väiksed, valged ja võidukad keemiarelvad.
Kodus uhan ühe tableti ohtra veega alla makku ja siis mõrulen avastuse küüsis - minu riik teab minust kõike! Ta teab palju paremini minu tervislikust seisundist kui ma ise, sest kõik mu tervisealane info talletub kuskil andmebaasis. Ta teab minu toitumisharjumusi - sest ma ju tasun nii poes kui väljas süües kaardiga. Ta teab, kellega ma millal ja palju suhtlen - mobiilnejälg + arvuti ip-aadressid... Punastan, ei õigemini õhetan vihapalavikust. TEMA teab, et pank on mu parim sõber - ma toetan panka igakuisete kindlate maksetega, et tal ikka kasumikaar kenasti kõrgel püsiks. Tema teab, milline on minu tööalane ajalugu. Ta teab, kus ma käia armastan. Ta teab, et ma kuulun talle. Kõige saba ja sarvedega, nii heas kui halvas. Infotehnoloogiaajastu? Jah ja mina olen selle lamburlik heauskne ohver. Ise annan oma andmed pidevalt kuhugi "musta auku". Ise jagan end oma blogis (tõsi - täiesti teadlikult, vabatahtlikult ja mõnuga). Ise müün enda läbi FB... sest - kui sind müstilistes, salapärastes undavates serveriruumide mehaanilistes ajurakkudes bittide-baitidena pole, siis ... siis sind pole olemaski!
Aga mis on siis päriselt minu oma? Mis mulle kuulub?
Südametunnistus...
Oi, ma tahan ära, kuskile laiule ja totaalsesse leviauku. Lambad ja lilled. Kajakanaer kuulutamas ilma. Aega määramas kuu ja päike, ööd vaimustamas tähekillud. Kord nädalas paat, kus vahetuskaubana läheb käiku omakasvatatud ürdikimp ja porgandinäpud.
Toanurgas kitarr ja võbelavas päikeselaigus põrandal noolib külalist ootav lumivalge siniste silmadega kass. Laastukorvis ootab lõpetamist palmikutega kampsun. Köögipoolelt levib leiva küpsemise magus lõhn. Kraan tilugb: tilk-tilk, tilk-tilk.
Siis ma olen enda oma. Jah, kusagil elektroonilises raamatus numbrjadana kirjas, aga ikka minimaalsete näitajatega.
Päriselt oma. Tilk-tilk... tilk.
Kommentaarid
Postita kommentaar