Uus algus

Võõrustasin ja pakkusin eile oma kodu kahele toredale naisele. Istusin padjal põrandal ja jälgisin naudinguga nendevahelist dialoogi. Mõistin, et mul on neilt nii palju kogeda ja õppida. Meil kõigil on olnud vankrid, mis eluteel kummuli on keeratud. Vankrid on uuesti ratastele tõstetud ja me veame neid endi järel edasi. Oluline on see, mis seal vankris on. Minul: poeg, pangalaenud, Madeira reisi mälestus, katki läinud abielu, umbejooksnud suhted, rullis sõpradelist, uhkuse kare tekk ja marmorist enesusk - tõsi, see viimane kaob aeg-ajalt sinna kuhja alla ning ilmub oma tahtsi uuesti välja ka - ja muud elu jooksul kogutud, külgehaakunud nodi. Ühesõnaga koorem igasugu väärtuslikku ja väärtusetut kraami. Kui palju lihtsam oleks kogu see last läbi sorteerida ja ainult väärtustega edasi minna! Seda ma praegu teengi. Ma olen olnud nagu mingis letargias, istunud nähtamatus kiiktoolis, kiikunud ja lootnud niimoodi kuskile jõuda. Aga kiiktoolil ju edasiminekut pole...

Seega on täna mitte uue elu algus vaid lihtsalt - Uus Algus.
Mina tean, mida ma endale luban ja mida mitte. Hetkel ma ei pane oma teese siia kirja. Sellepärast, et üks neist lubab eesmärke ja reegleid muuta.

Üks naistest on olnud edukas karjääris. Imetlen ta julgust ja südikust. Vaatan peeglisse ja küsin - aga miks mitte? Teine - upitab oma kummuliläinud vankri teele sellise keguse ja agarusega, et paneb mind pead vangutama - mis mul siis viga on, et ei jaksa oma vankrit vedada.
Tänu ühele neist on mu raamaturiiulil, nn väärtkirjanduse riiulil, Kuldsed lood. See, millest mõni päev tagasi kirjutasin. Kiikan selle poole ja tean, et jätkan seda oma ühe loo lugemise rituaali. Ma olen ütlemata tänulik ja õnnelik, et see kogumik mu koju jõudis.

Jah, mul on õnnelik kodu - lilledele meeldib, külastajatele meeldib. Mis mul muud üle jääb - mulle meeldib ju ka. Hoolimata sellest, et see mu vankriveo üsna raskeks teeb. Aga nii lihstalt on praegu ja kui mul hetkel pole ühtegi mõtet, kuidas olukorda muuta, muudan oma suhtumist. Ma teen iseendaga tööd, kasvatan väärtuste koormat, mis on mahult suurem kuid kordades kergem kui väärtusetu. Ja kui vaja, siis ei vea, vaid lükkan takka. Minu vanker, minu enda suhtumine, minu enda .... Ha! Mina-minu-minu-minu. Just! Nii tegelikult peabki - väärtusta ennast, et maailm sind väärtustaks. :)

***

Kuskil Seal juhid Sa oma õnnelikku laeva. Igatsen Su sooja ja tarka pilku, alati abivalmis aitama ja appi tõttama. Mu aknalaual hubiseb küünlaleek, mõttes annan Sulle üle lilled - alpikanniõied, need, mida minu sünnipäeval mulle pea alati tõid, isa Usun ikka, et hoiad mul silma peal ja vajadusel suunad mu teele just selle, mis tulema peab.