Tantsides taevas

Tuul tõttab mööda tänavaid, tuues endaga kaasa korratust ja pelgu. Ja tuulel on üsna ükskõik, kas oled rõõmus või nutad kurvastusest. Sa ei saa aru, kas ta tõmbab või tõukab, sest ta on kõikjal su ümber.  Mängib üksi, sest sina ju ei soovi. Paneb ärevalt sahisema puuoksad, sunnib neid kriipima aknaruute ja katuseääri, lõgistab logisevaid väravaid ja paugatab avatud uksi. Tulge mängima, noh!
Poed oma riiete haledasse varju, otsides kaitset ja tuge. Asjata.
Ta puhub sinust läbi.
Lained trotsivad ja on mäsus: anna tagasi mu rahulik rütm! Meri peksab vihaselt kallast ja laevu, mis sadama varju tõttamisega hiljaks on jäänud. Nii närvis ja tige, et targem teda mitte puutuda.
Ms tuulel sellest?
Rannamännid näitavad suunda alati merest eemale, viltu metsa poole, kui kogu hingest ihates sinna jõuda.
Su pea on kummargil ja õlad kühmus. On veel pikk tee? Tunned tuules kaugete maade lõhna ja soovid olla mujal. Kusagil, kus alati on parem.
Vaevaline on see liikumine. Tuul tahab teha sinust vägisi lohet: puhub täis su kapuutsi ja jope, sikutab püksisääri. Kohe puhun su taeva alla! Tule minuga! Jookseme võidu! Näitan, mida suudan!
Su "ei'd" pole kuulda.
Samas - miks mitte? Tunda vabaduse maitset, hunnitut pöörlemist, lasta õhuvoolul end tõsta kõrgele, veel kõrgemale. Olla kui õhupall, mis lapse käest lahti lastud. Märgata, et sa polegi ainus, kes tuule lummuse kütkes taevas tantsib.
Väljuda sellest sissetambitud ja igavast argitempost, linnuna hõljuda ja seista õhus ühel kohal - vastutuule mõnus. On see vast tunne!
Milline suurepärane tuul! Milline oivaline kiirusevahelduvus! Väsimatu ja pühendunud.
Jaa, jaa-jaaa, ma tulen üles ja keerutan väsimusest kauemgi veel. Olen su loopida ja silitada, kuniks ükskord tüdined, vaibud ja kaod.
Rampväsinuna ja tühjaks tõmmatuna, nägu märjas rannaliivas. Ja see ei loe, sest sa oled olnud õnnelik ja see on sul alles. Lõpuni.