Astudes mõtetes

Mõni hommik lummab nii, et ei suudagi muud, kui istuda ja vaadata, kuidas hämarus rahulikult lahustub ja häbelik päevavalgus aegalselt enesekindlamaks saab. See imeline tund, kui veel on akendes öörahu ja sõiduteed tühjad.
Ja õhk on ... eriline. Lõhnab. Natuke lund ja liigmärga maad, sekka pea hoomamatut lõhna. Märg kuuseoks? Või on see ...? Aga ei, kevadeni on aega, mis sest, et mõni laululind on lumepurjus ja siristab laulda raagus sirelipõõsa okstes. Va väike totu!
Kõnnin ja mõtlen, et mis tunne on: on see reibas alanud päeva ootus; on see tüütu eeldus, et kõik liigub mööda vana rada nagu see teegi, mida mööda astun. Astun seda pea iga päev. Nii sissekäidud, et mõnikord ehmun mõttest, et pole tähele pannud - olen mitu korda teed ületanud ja... keha mäletab. Keha teab. Kui uut rada kõnnin, siis oleme mõlemad kõhevil-elevil: millised tänavad, kas ajaplaani mahun, kas sammuda on mõnus, kas ma naudin?
Naudin mõlemaid, nii neid ärasammutud radu kui neid, mida täie kohaolekuga kõndima õpin.
Ja tõmban paralleele.
Et kui mugav on, tuleb end äratada. Mugavus on pehme, ettekujutatud unelus. Ebamugavus on praegu olemine. Võõrad situatsioonid, võõrad näod - otsid oma olemisele pidet ja õpid. Koged ja katsetad - kas see sobib mulle? kui praegu ei sobi, siis võin teine kord uuesti üritada?
Paigalseistes sammude kogumine versus ise liikuvas pildis osalemine?

Hoogu võtmine ja hüpe.
Sul siis ikkagi on tiivad?
;)

Armastusega,
Jo ❤