Krutsifiks

Ma olin väsinud. Puhkamisest. Üksi puhkamisest. Üks päev veel ja ma naasen oma kodulinna. Istusin sel hilise õhtutunnil spaahotellist pisut eemal asuvas jahtklubi restoranis, laual ees suvelõppu, ja minu jaoks ka puhkuse lõppu, tähistav gin-toonik. Und ei tulnud ja ausalt öelda olin hotelli menüüst tüdinemas. Mu keha oli klopitud, muditud, kreemitatud, pehme ja elav - ühe nädalase paketi tubli tulemus. Protseduuride vahel mererand ja päike; veekeskus ja saunad - ilus elu, kas pole? Jah, aga ma tegin selle läbi ... üksi. Ei partnerit, ei sõbrannat. Üks üksik keskealine naine.
Tundus, et restoran hakkas kitsaks jääma: polnud märganudki, kuidas kõrvallauad olid täitunud ja detsibellide tase tõusnud. Ma ei mõtlegi oma kahest lauda vabastada, mõtlesin trotslikult ja tellisin teenindajalt uue kokteili. Ja jätsin meelega tähelepanuta pisut kerkinud kulmu.
Mis ma siin teen? Tegelikult on tore olla oma vaikusesaarel keset melu. Jälgida inimesi, kohtuda hetkeks mõne pilguga. Homme võtan spaamõnudest viimast ja ülehomme aidaa, kuurortlinn.
"Kas tohib?"
Tõstan klaasilt pilgu. Minust noorem, on esimene reaktsioon. No ikka hulga noorem ja kena-skaalal üheksa punkti kümnest. Tegelikult ... kümme. Natuke vintis, sest silmad siravad nagu öösel jahti alustaval kassil. Ok, ei ole rohelised vaid pruunid. Pisut liiga pikad juuksed, mis käharduvad meelekohtadel, näkku päevitunud prilliraamid ja suu, mis mu korraga tukslema lööb, aga võibolla teeb seda koketil. Minust pikem ja näha, et sport pole talle võõras.
Hetkeks mängin  mõttega öelda - ei tohi.
"See koht on praegu vaba," kuulen end üsna ametliku tooniga vastamas.
Praegu? Millal ta siis kinni oli või kinni saab? - mõtlen.
Ta istub hooletult mu vastu ja püsib mu pilgus kinni. Nii kinni, et ma kisun end vägisi sellest lahti ja vaatan baarileti poole.
"Oled üksi?"
"Kui kaksi, siis oleks tool hõivatud olnud."
Muie.
"Sa pole kohalik."
"Ei ole. Sina oled?"
"Jep, vahelduva eduga küll. Et satun kodulinna paar korda aastas. Enamiku aja saadan mööda väljaspool Eestit."
"No-noh. Ehitad Soomes või?"
Naer. Soe ja nii kena hambarida, et surun enda huuled täidlaseks jooneks kokku. Kitsast kriipsu minu suuga lihtsalt pole võimalik.
"Ei. Ära päri ka, ma valetan, kui ütlen." Silmapilgutus.
"Ja sina oled siin üksi või?"
"Tulin paari sõbraga. Aga hetkel ma ei tea, kuhu nad kadusid, ju leidsid tuttavad. Kas tahad must lahti saada?"
"Ma lihtsalt küsisin."
"Kas tellin sulle uue kokteili?" Ootamata mu vastust, viipas ta klienditeenindaja ligi ja tellis uue joogi mulle ja endale õlle.
"Tantsida tahad?"
Raputasin pead.
"Noo, nii kena naine, istub siin üksi ja ei tahagi tantsida?"
"Usu, kui ma tantsida tahaksin, siis ma juba ka tantsiksin."
Kurat! Mis see tema asi on! Tantsin kui tahan ja ei tantsi, kui ei taha. Joodud alkoholi mõjul tõstis draakon minus pead. See, kes heidab väljakutseid kui leeke suust ja põleb iseenese tules.
Naer nagu hambapasta reklaamist.
Vaatasin kõrvale. Öö valitses kõrgete akende taga. Seal pimedas loksus tume meri oma ürgses rahus. Selline paheline ja ... tuluke silmis. Nagu mu lauanaabril.
Phhh, ma vahtisin ju talle otse silma.
"Lähme ikka". Mees tõusis, haaras mu käest ja ma ei punninud vastu.
Nõksuda on tore. Üks asi on liikuda sportlikult, teadlikult, teine asi on end lasta juhtida muusikast, rütmist, unustada muu ja nautida. Ennekõige nautida ennast. Mulle meeldib tantsida ja ma tantsin hästi. Ma tean, lihtsalt tean.
Sellest ühest tantsust sai rohkem kui üks, kaks, kolmas - see oli ballaad ja mu tantsupartneri käed mu kehal. Hingasin korra sügavalt sisse ja tajusin: tema käed, üks pisut allpool pihal ja teine otse abaluude all. Nagu embus. Mis see aeglane tants muu ongi kui avalik sülelus. Miks ma sellist lähedust praegu luban? Alkohol, kindla peale alkohol.
Tundsin tugevamat survet ja toetusin end ta vastu. lihtsalt ja loomulikult nagu see pidigi olema. Tajusin ta südametukseid ja kitsaid puusi vastu minu puusi. Me leidsime ühise rütmi ja... See oli kõigest tants.
Tantsisin võõra noormehega hääbuva suve öös, paljulubavas poosis ja unustasin enda valveloleku. Lahustusin ära.
Kõik läks nii nagu minema pidi. Magus öö, kus avatud akna taga laulsid rulluvad lained oma lõputa laulu ja kehade ürgne rütm. Tema sõrm mu suul: sõnu pole vaja. Pilk, mis lihtsalt nautis.

Ärgates leidsin end üksi.
Nii ongi parem, mõtlesin.
Muigasin.
Ringutasin.
Sõrmed puudutasid midagi. Võtsin selle pihku - krutsifiks. See, mis mu öömehel paelaga kaelas rippus.

Andsin fuajees ära võtme ja kirjutasin end välja.
Väljusin.
Tibas külma vihma.
Käivitasin oma auto. Kuni mootor soojenes, riputasin krutsifiksi autopeegli külge. Nagu trofee, mõtlesin.
Õngitsesin oma käekotist huulepulga ja värvisin huuled tumepunaseks.
Pilk peeglisse - draakon minus põles ja tulitas.

Viimane pilk tahavaatepeeglisse kui lehvitus lahkuvale suvele.

***