Nii nagu tuleb
Kell on tegelikult seal maal, et võiksin pugeda sängi, avada raamatu ja lugeda end magama. Aga - ma pean veel pisut kuivama või õigemini laskma sisse imbuda. Mida ja millest täpsemalt jutt, sellest ükskord edaspidi. Ja selle aja kuni tekiga mäslemiseni veedan ma siin ja praegu ja koos ekraaniga. Ja Sinuga ka, kui Sul und pole ja sellele lehele satud.
Kirjutan nii, nagu tuleb.
Tuleb sellest, et ma ootan tegelikult ülehomset hommikut, seda laupäevast. Kui ärkan üksi. Kui tundidel pole tähendust, on vaid vabadus vabast päevast. Siis poen ma oma Lindexi pidžaamasse (uskumatult mõnus asi, muide), võtan kollase kohvikruusi, panen plaadimängijasse merekohina ja hakkan kirjutama. Mmmmm.... Homme veel vaja ületada. Aga see läheb ruttu, seda enam, et homme on kiige-koogi-joogi õhtu. Just-just! Lähen külla, kus saab kiikuda!
Siis olen siin otsinud uut blogivormi, aga - no ei saa olemasolevast lahti lasta. See ju nagu nii sisse töötatud... Samas tunnen vajadust, et oleks eraldi teemad. No eks ma katsetan seda uut vormi, aga see siin on igatahes mu tagala, mu kibuvitsa kindlus; mu peidupaik ja rahusadam.
Hm, praegu hüppas pähe, et kui on uus blogivorm, siis peab kirjutajal ka uus vorm olema. Eluvorm. Füüsiline ja vaimne vorm. Kui uut pole võimalik, siis olemasolevat ... harutada, harvendada, kasvatad, uuendada. Mu üks sõpradest on loobunud juba aastaid tagasi peavoolumeedia (peavool? misse?) vaatamisest. Päris kadestan teda - vaba sellest ärapanemisest, kiusust, ülespuhutud skandaalidest, lõpututest süüdistustest... Võõrutamine minu puhul oleks keeruline, aga mitte ilmavõimatu. Nii et uudised aidaa! ja elagu see mis selle asemel tuleb - eluvormi uued normid. Kas ma julgen?
Tegin täna hunniku tervislikku vormirooga: tuunikala ja peotäis riisi ja peotäis maitseaineid ja tomatid ja kodujuust... Nii hea sai, et homset portsu pole enam. Vormitu.
Selle aasta eesmärk see pole, aga fookus on tervisel. Enne kiigu-pidu on apteeki marss ja vitamiiniralli + mineraalide kallid. Kõik, mida kuskilt toiduainetest ja troopilistest puuviljadest kätte ei saa, selle pean ma kuidagi kuskilt kätte saama.
Nii et enne suurt kirjutamise mõnu on mul vaja: 1. teha ära igapäevane töö (mis läheb ludinal, sest ma lihtsalt olen kiire ja õpitud aeglus ajab mu marru); 2. ringkäik apteegis; 3. kiige-pidu. Ja tõenöoliselt jõuan ma veel raamatupoodi ja toidupoodi. Uut sisu ostma :D
Nii, tundub, et ma olen selle kraami nüüd endasse imanud.
Läheb ööks!
Armastusega,
Jo ❤
Kirjutan nii, nagu tuleb.
Tuleb sellest, et ma ootan tegelikult ülehomset hommikut, seda laupäevast. Kui ärkan üksi. Kui tundidel pole tähendust, on vaid vabadus vabast päevast. Siis poen ma oma Lindexi pidžaamasse (uskumatult mõnus asi, muide), võtan kollase kohvikruusi, panen plaadimängijasse merekohina ja hakkan kirjutama. Mmmmm.... Homme veel vaja ületada. Aga see läheb ruttu, seda enam, et homme on kiige-koogi-joogi õhtu. Just-just! Lähen külla, kus saab kiikuda!
Siis olen siin otsinud uut blogivormi, aga - no ei saa olemasolevast lahti lasta. See ju nagu nii sisse töötatud... Samas tunnen vajadust, et oleks eraldi teemad. No eks ma katsetan seda uut vormi, aga see siin on igatahes mu tagala, mu kibuvitsa kindlus; mu peidupaik ja rahusadam.
Hm, praegu hüppas pähe, et kui on uus blogivorm, siis peab kirjutajal ka uus vorm olema. Eluvorm. Füüsiline ja vaimne vorm. Kui uut pole võimalik, siis olemasolevat ... harutada, harvendada, kasvatad, uuendada. Mu üks sõpradest on loobunud juba aastaid tagasi peavoolumeedia (peavool? misse?) vaatamisest. Päris kadestan teda - vaba sellest ärapanemisest, kiusust, ülespuhutud skandaalidest, lõpututest süüdistustest... Võõrutamine minu puhul oleks keeruline, aga mitte ilmavõimatu. Nii et uudised aidaa! ja elagu see mis selle asemel tuleb - eluvormi uued normid. Kas ma julgen?
Tegin täna hunniku tervislikku vormirooga: tuunikala ja peotäis riisi ja peotäis maitseaineid ja tomatid ja kodujuust... Nii hea sai, et homset portsu pole enam. Vormitu.
Selle aasta eesmärk see pole, aga fookus on tervisel. Enne kiigu-pidu on apteeki marss ja vitamiiniralli + mineraalide kallid. Kõik, mida kuskilt toiduainetest ja troopilistest puuviljadest kätte ei saa, selle pean ma kuidagi kuskilt kätte saama.
Nii et enne suurt kirjutamise mõnu on mul vaja: 1. teha ära igapäevane töö (mis läheb ludinal, sest ma lihtsalt olen kiire ja õpitud aeglus ajab mu marru); 2. ringkäik apteegis; 3. kiige-pidu. Ja tõenöoliselt jõuan ma veel raamatupoodi ja toidupoodi. Uut sisu ostma :D
Nii, tundub, et ma olen selle kraami nüüd endasse imanud.
Läheb ööks!
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar