Jaanuar on otsas. Jutt august.
Mul on hea meel, et see jaanuar nüüd möödas on. Kalender saab uue pildi ette ja küünlakuu on uut eluväge täis. Kas pole nii, et jaanuar on pigem selline settimiste kuu? Teed plaane, mis raudselt ei realiseeru ja jooksed pigem tühja või umbe. Et pusid alles tossudes stardipaku taga: sätid kaugust ja asendit ja veebruar annab paugu: läks!
No küll ma siis alles jooksen! Lippan läbi töövoogude ja hüppan üle kultuurilainete; koos sõpradega ja üksi ja siis... siis maandun. Ähin. Puhin. Peoga vitamiine suhu, peale joon aluselist vett ja lasen end joogatunnis zenni täis. Vastupidavus on tänapäeval nr 1 olemine. Paindlikkus - nii ihult kui vaimult - teine. Eh, meenus just, et mul on-oli üks tuttav, kes tituleeris mind tiitliga nr 1, tema jaoks nr 1. Mis kasu mul sellest teadmisest täna on, ah? Huvitav, kas ma olen selles listis endiselt alles, näiteks nr 1+ n all? Pole oluline.
Vastupidavus on oluline.
Pean vastu igapäeva pingetele ja suhteatakkidele (kui neid peaks küünlakuul tulema).
Paindun ja otsin alternatiivseid võimalusi (alati peab mitu varianti olema).
Kõlab nagu plaan, mis? :)
Aga need minu plaanimised on sellised, et samal ajal kuulen summutatud itsitust. No jah. Plaanimine on üks asi, plaani teostus on kaks asi. (Maailmas muid numbreid polegi kui 1 ja 2 - minu itsitus). Siit liigun jälle selle teema juurde, et enda heaks millegi saavutamine/saamine eeldab mugavast olekust välja tulemist. Või palun väga - ronimist. Umbes nii, et oled augus (või siis puntras) ja välja ronimine (puntra lahti harutamine) on su enda asi, paraku on auguseinad libedad või ronimatud. Aga nii see ainult tundub, alati on väljapääs - kas või see, et su sõber kõigutab köiejuppi; vaja on kas - piltlikult - karjuda appi või urgitseda/uuristada. Oluline samm on tahe - ma tahan august välja, ma tahan sellest olukorrast väljuda, ma tahan ise muutuda. Ma saan, ma võin, ma suudan. Olgu see sulle mantrkas. Mulle ka ja see töötab. Järele proovitud.
Palju sõltub suhtumisest: ma olen vana, paks, kole ja ma ei väärigi sellest august välja pääsemist, sest mitte keegi ei hooli, keegi ei armasta, keegi ei taha aidata. Bää! Või - vägev auk! Seda tasub veidi uurida ja huvitav, mitu väljapääsemise varianti suudan välja mõelda ja katsetada? :)
Ma pole augus, kui nüüd sellest eelnevast jutust selline mulje jäi. Olen praegu nagu sirgjoonel - suund on otse. Aga... see on igav. Või OLI igav. Stardipakukuu sai läbi ja nüüd on minek.
Trnn, trnnn, trnnn!
Armastan,
Jo ❤
No küll ma siis alles jooksen! Lippan läbi töövoogude ja hüppan üle kultuurilainete; koos sõpradega ja üksi ja siis... siis maandun. Ähin. Puhin. Peoga vitamiine suhu, peale joon aluselist vett ja lasen end joogatunnis zenni täis. Vastupidavus on tänapäeval nr 1 olemine. Paindlikkus - nii ihult kui vaimult - teine. Eh, meenus just, et mul on-oli üks tuttav, kes tituleeris mind tiitliga nr 1, tema jaoks nr 1. Mis kasu mul sellest teadmisest täna on, ah? Huvitav, kas ma olen selles listis endiselt alles, näiteks nr 1+ n all? Pole oluline.
Vastupidavus on oluline.
Pean vastu igapäeva pingetele ja suhteatakkidele (kui neid peaks küünlakuul tulema).
Paindun ja otsin alternatiivseid võimalusi (alati peab mitu varianti olema).
Kõlab nagu plaan, mis? :)
Aga need minu plaanimised on sellised, et samal ajal kuulen summutatud itsitust. No jah. Plaanimine on üks asi, plaani teostus on kaks asi. (Maailmas muid numbreid polegi kui 1 ja 2 - minu itsitus). Siit liigun jälle selle teema juurde, et enda heaks millegi saavutamine/saamine eeldab mugavast olekust välja tulemist. Või palun väga - ronimist. Umbes nii, et oled augus (või siis puntras) ja välja ronimine (puntra lahti harutamine) on su enda asi, paraku on auguseinad libedad või ronimatud. Aga nii see ainult tundub, alati on väljapääs - kas või see, et su sõber kõigutab köiejuppi; vaja on kas - piltlikult - karjuda appi või urgitseda/uuristada. Oluline samm on tahe - ma tahan august välja, ma tahan sellest olukorrast väljuda, ma tahan ise muutuda. Ma saan, ma võin, ma suudan. Olgu see sulle mantrkas. Mulle ka ja see töötab. Järele proovitud.
Palju sõltub suhtumisest: ma olen vana, paks, kole ja ma ei väärigi sellest august välja pääsemist, sest mitte keegi ei hooli, keegi ei armasta, keegi ei taha aidata. Bää! Või - vägev auk! Seda tasub veidi uurida ja huvitav, mitu väljapääsemise varianti suudan välja mõelda ja katsetada? :)
Ma pole augus, kui nüüd sellest eelnevast jutust selline mulje jäi. Olen praegu nagu sirgjoonel - suund on otse. Aga... see on igav. Või OLI igav. Stardipakukuu sai läbi ja nüüd on minek.Trnn, trnnn, trnnn!
Armastan,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar