Täksid jääl
Sinine tulukeste kuma ja õhuke valge lumevaip öös. Külm, mis kaanetab. Katab kõik kirkad emotsioonid ja rutulised liikumised. Hangumine, tardumine. Igaveseks?
Mõtlen, et Aeg aeglustub.
Karges öös näeb ilmsi tiksuvaid minuteid. Jääkell.
Ootus on raske. Kämblasuurune raske tükk rinnus, mis surub hingamise ahtaks, sest valus on.
Teadmatus on hullem. Küsimused on füüsilised: kus? kas?... Paanika nöörib kurku ja pisarad tulevad iseenesest. Kannataja raske taak. Kõik kannatavad. Ootavad ja kannatavad.
Mina olen oma emotsioonide kodu. Tunded nagu lapsed mu ümber: tasa-tasa, Rõõm, ära rabele niimoodi; aa, sina, Kannatus, tead ju, et kõik saab korda?; oh, Uhkus, alati õigel ajal; Viha, ma tean, et saan paremini ja katsu olla ilma minuta; Kurbus... siis selline oledki? Armastus... Õrnus... Sõbralikkus... Näen neid kõiki ja hoian oma kontrolli nende üle, mitte vastupidi. Mina olen oma tunneteriigi valitseja. Sina ka.
Kulgemine. Aeglane, roomav nagu Öö, mis Päeva igaveseks kustutab. Tihke mass, vajutamas enda alla su maise olemise ja suheldes vaid su selle poolega, mida isegi tunda tahaksid. Nende dialoog, mis une läbi sinuni jõuab. Vaikus vallutab meeled. Shh...
Kui sa tuled, too siis mulle jäälilli. Joonista täis mu aknaruudud ja luba, et Talv on kuningas. Alatiseks. Valge lumi ja lõputu öö. See muinasjutt, mille rääkimist alustasid, aga lõpu jätsid kellelegi teisele. Nii ma siis olengi valevas vangis, heledad silmad ja külm puude: vaatan, siis peatub hetk; puudutan, siis külmub igaveseks. Jääteele peale puhuma ei pea.
***
Armastusega,
Jo ❤
Mõtlen, et Aeg aeglustub.
Karges öös näeb ilmsi tiksuvaid minuteid. Jääkell.
Ootus on raske. Kämblasuurune raske tükk rinnus, mis surub hingamise ahtaks, sest valus on.
Teadmatus on hullem. Küsimused on füüsilised: kus? kas?... Paanika nöörib kurku ja pisarad tulevad iseenesest. Kannataja raske taak. Kõik kannatavad. Ootavad ja kannatavad.
Mina olen oma emotsioonide kodu. Tunded nagu lapsed mu ümber: tasa-tasa, Rõõm, ära rabele niimoodi; aa, sina, Kannatus, tead ju, et kõik saab korda?; oh, Uhkus, alati õigel ajal; Viha, ma tean, et saan paremini ja katsu olla ilma minuta; Kurbus... siis selline oledki? Armastus... Õrnus... Sõbralikkus... Näen neid kõiki ja hoian oma kontrolli nende üle, mitte vastupidi. Mina olen oma tunneteriigi valitseja. Sina ka.
Kulgemine. Aeglane, roomav nagu Öö, mis Päeva igaveseks kustutab. Tihke mass, vajutamas enda alla su maise olemise ja suheldes vaid su selle poolega, mida isegi tunda tahaksid. Nende dialoog, mis une läbi sinuni jõuab. Vaikus vallutab meeled. Shh...
Kui sa tuled, too siis mulle jäälilli. Joonista täis mu aknaruudud ja luba, et Talv on kuningas. Alatiseks. Valge lumi ja lõputu öö. See muinasjutt, mille rääkimist alustasid, aga lõpu jätsid kellelegi teisele. Nii ma siis olengi valevas vangis, heledad silmad ja külm puude: vaatan, siis peatub hetk; puudutan, siis külmub igaveseks. Jääteele peale puhuma ei pea.
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar