Õhtu

Jube raske tunne on istuda pubis, magu täis keskpärast, isegi pisut alla selle, toitu ja tahta olla kuskil mujal. Ära. Eemal. Linnast. Olla kuskil pimedas, soojas ja kuulata, kuidas õhuhääled rannale rulluvad. Nii ma igatsen keset pealinna, ootamas fooris lubavat tuld, et tee ületada.
Ja minna.
Õhtune valgus on tummine ja tänavaõhk läbivettinud ja raske. Nagu toit mu maos. Luban, et teen homme korraliku kõnnituuri, kui väljas valge ja meel enda peale kuri, et nii lubasin endale teha. Ise tegin. Tuha pähe raputamine.
Ent mõtteis olen ma seal, kus on madal metsaviir ja lai liivariba, suur vesi oma pesas.
Sammudes heegeldan peas uusi jutte kokku ja katsun need meelde jätta. Kordan nagu korrutustabelit.
Naudinguhetk: kodulaud, pehmed kaneelirullid ja märkmik, kuhu, haugates jahust pattu, sirgeldan märksõnu ja lauseid ja mida millegiga teha.
Ohkan, kui peeglisse vaatan ja tean, et homme on jälle teisiti. Igal "hommel" on.
Kreemitan end pikalt ja põhjalikult loodusliku kraamiga sisse ja muigan - mina, looduse kroon. Kreemine ja raskustundega maos, oma tibatillukese korter-kuningriigi valitseja, õuedaam ja kojanarr üheskoos.
Mobiilihelin.
See lõhub mu maailma kaheks - on minu pool ja minu teine pool.
Tundemeri rullub üle toa ja haarab mu kaasa.

***
Õues on purpurpunane tuul.
Lumemarjad valged.
Sõõm valet vihmavett
ja kuu pööritab palgeid.
Kes maksab minu eest?
Kes?

Armastusega,
Jo ❤