Taliharja päev

Meri hingab endast välja
kõik valud ja kadedad teod
kui andestus kõigele, mis osaks on
saanud ja veel saab...
Kissis silmi vastu talvist päikest
kõnnin jäätunud liivale kergeid jälgi,
külm poeb ligi ja hinge.
Ses valges, merest väljauhutud õhus,
loen endale otsekui salmi,
et see hetk on ainus ja
kuskil sealpool, kus männipuu okkad on härmas,
toetud sa tüve vastu ja tunne on sama
mis minul - et hing on otsekui vaba, ent
otsustada ei julge...
Nii kõnnin ja jätan neid jälgi,
päikese halo on petlik, valet värvi,
Karge õhk koob õhtusse roosaid triipe.
Külm näpsab katki neid viimseid, veel meid ühendavaid härmaniite.

***
Armastusega,
Jo        

  

Hiiumaal

H❤