Ärgates

 Panen raske üleõlakoti tooli kõrvale maha ja mõtlen, et see on viimane kord kui arvutit kaasa tassin. Tagasi linnas. Nädalavahetuse hõrk olek asendumas argise rutiiniga: pesupesemine, menüü koostamine, tegevuste planeerimine ja veel mitmed "mined". Aga arvuti pole kotist välja tulnudki. Süütunne? 

Kõndisin Reigi kikuaias ja vaatlesin hauakive. Tundmatud nimed ja nimed, mis kohaga seotud. Päike pildus oma tulist kulda ja tema torkeid pareeris tugev tuul. Puude söakas sahin nagu sosin. Otsekui püüaks keegi läbi sahina miskit sõnuda. Rahuaed, mõtlesin. Vana, tuhandeid torme näinud kirik oma sajanditevanuses unes ja mina, ilmalik, kes otsib... Sõnu? Teed sõnadeni? Rahu? Või keelatud armastust? 

***

Kirikusse tuul ei pääse, pööritab vaid kõrgetes lehtpuudes ja piilub akendest sisse. 

Sellest saab öö. Tuul undab ja uriseb. Kärgatab kõu ja pilv avab kui käsu peale oma vihmase suu. Sajab. Arutult ja vihaselt. Järgmine kärgatus. Kusagil lähedal. Raske kirikuuks vajub valla ja päästab teelise taevavee eest varju. Ja kirik on küünaldesäras. Heledad tillukesed küünlad kirikupinkide otstel ja altari ees maas. Teeline astub sammu ja siis hakkab mänigma orel. Ei midagi traagilist, vaid lootust täis mažoorsed akordid. Sellised lootust täis kooskõlad, mis peaks teelise äikese hirmust vabastama. Aga teeline lõdiseb, seisab keset kiriku ja lõdiseb. Ei julge ei edasi, ega tagasi astuda. Suleb silmad ja palub poolihääli, et see oleks uni ja see saaks kohe otsa kui silmad avab. Avab silmad. Ja see oligi uni. Avatud silmil vaatab teeline enese ümber ja leiab end seismas keset parklat. Poereklaam plingib ja meelitab. Teeline astub ukse suunas, sest suu kuivab. Uksed avanevad. Teeline siseneb. Uksed lähevad selja taga kinni. Paugaga. Kaupluseruum on hämar, vaid tuhanded küünlad valgustavad poe kaupu täis riiuleid. Ja kõlaritest kostab läbi ragina orelimuusika. Teelise silmi täidab õud. Hirm põrutab südant kui trummi. Ta katab kätega silmad ja vajub põlvili. Oleks see vaid uni...

Ärgates leiab teeline end voodist. Sitskardin õõtsub akna ees ja kärbes ei leia väljapääsu: tiibade põrin kui ta tiivad vastu aknaklaasi puutuvad. Tuba on täis heledat hommikuvalgust. Ta pöörab end voodist tõusma. 

Pikk öö, mõtleb ta ja ei mäleta und. Ringutus, avamaks end päevale. Varbad otsivad susse, kuigi need pole vajalikud - põrand on soe. Põranda kerge nagin kui ta püsti tõuseb. Tuleb tegus päev.

***

Arvutikott tooli kõrval on kui etteheide. Või jumalagajätt.

Jo