Suve ainuke pidu

 Öötuul kõigutab lambiketti ja sikutab valget laudlina. Polegi muud, kui tuulesosin puulatvades ja kadakate vahelt imbuv lainete rullumine rannale. Toetan end hetkeks verandale ja kuulen ritsikate kaskaadi. Suve lõpp. Ööhõlmad tõmbuvad õue ümber koomale. Pole enam seda pikka põhjamaist ööd. Pole isegi märganud, millal see valgus alla vandus. Jahe on. Lasen tühjaks koristatud laual veel mäletada koormat. Laudlina läheb nagunii hommikul pessu. Võtan pokaali ja lähen istun terrassi servale. See vaade... Majaka kollane kiir üle tumeda vee. Silmapiiril veel hele triip, seal, kuhu päike kadus. Mu lemmik aeg. Mu lemmik koht. Terrassilt algab trepp, mis viib alla rannateele. Mulle meeldib see pisut kõrgemal olemine. Tean, et varsti on kohal tormid ja rapsiv vihm ja tuuled, mis lõgistavad ümber maja, nõudes õisgust sisse saada. Aga veel on aega.

Külalised on lahkunud. Melust jäänud vaid kaja mu sees. Selle suve ainukese peo vargis eemalduv  mälestus. Muinastulede öö. Lõkkesilmad on ammu kustunud. Tunnen, ei, pigem aiman vihma lõhna. Otsustan laudlina siiski kokku lapata. Tulgu siis sadu, või mitte.  

Joon pokaali tilgatumaks ja tõusen. Öö on veelgi tihenenud ja mul on tunne nagu hoiaks ta mind peos. Kaitsvalt. Hellalt. 

Kui enda järelt ukse sulen, puhub tuul küünlad laternates kustu. 

Jo