S on nagu juhe, mis kokku jookseb

 Et teinekord jookseb juhe kokku, pole kellelegi üllatus. Aga et see juhe teeb enne kokkujooksmist veel sõlmi ja vonkleb ümber lauajalgade ja ma ei tea millest veel üle-alt-läbi, on kui mitte üllatus, siis nõutuks tegev olek küll. Siis on vaja üks kiire kõnd teha, mis õnneks vesiste olude tõttu siiski ära jääb, sest külmamärjaks saada pole soovi ja mingit meeleheitel perenaist, et "täna pean need applewatchi ringid täis saama", etendama hakata on lihtsalt tobe. Keeran hoopis jalad enda alla, sätin mõnusalt istuma ja jälgin, kuidas vihmapiisad mööda aknaklaasi alla libisevad. Meenuvad laulusõnad - tõmba juhe välja seinast ja suunurk kaardub muigeks. Tõesti, tõmbaks selle juhtme ja oleks out. Nii vähemalt 24 tundi. Aga vb rohkem, või siis vähem. "Millega siis proua oma out-aja sisustab?" küsib skeptiline miss Südametunnistus (mhmh, lugesid õigesti, ei ole "must", "miss" on) ja viilib maniküüritud küünt, üks kulm kõrgel, viltuses pilgus plõksib etteheit. 

Hm. Heegelnõel ja -niit! Ammu pole poolsambaid ja kinnisaasasid ritta sahmerdanud. Ja siis raamat, mida vaikse muusika saatel ja pokaali roosat brut märjukest manustades lugeda, taamal ikka sabina ebamäärane rütm aknaplekil. 24 pikka tundi... Võibolla katsetaks ära pavlova tumeda šokolaadi ja sõstrase kastmega? Või siis koristaks ära köögikapi alumised riiulid? Ja paneks müüki kõik selle, mis oma ülesannet minu juures enam ei täida. Hm. Ujumiskursuste võrdlustabel ja Raimo Ülavere podcast. Siis võiks veel mõne salvestatud filmi ära vaadata. Argiõhtul ju lihtsalt ei jõua - uni sõidab sajaga sisse ja kui ei taha end hommikul diivanilt leida (kahtluses, et äkki kõnnin unes?), siis tuleb voodisse tõtata kohe, kui on unehäält lähenemas kuulda.  Ärge uurige, milline see hääl on, miskit kosmosetuule moodi. Vist. Ent selle 24 tunni sisse mahuks üsna mitu tundi und. Too tavapärane 7 ja pool ning siis mingi päevane pooltund-tund.  Nagu lasteaias, mõtlen. 

Ja kui koidab uus päev, naasen oma juhtmega ja pistan selle stepslisse ja maailm läheb jälle tööle. Võtan hoogu nagu too pealt vajutatav vurrkann ja löön uhke piruetiga päevakaardid laiali: ta-daa, siis ma tulen! Selja taga lehvimas maagiline keep ja rinnal sätendamas roosadest litritest "S". 

Miks? Sest ma oskan. 

Jalad on istumisest surnud. Sirutan end välja kui kõuts ja haigutan. Vihm on lõputu, sadu armutu. Küll ma selle 24 tundi järjest out'i ära teen. Ükskord.

Jo