Argijuttu. Taas need rõhud...

 On loomulik, et autorehvide rõhku kontrollitakse vähemalt kaks korda aastas - rehvivahetusel ehk siis, kui kasutada eraldi suve- ja talverehve. Lamelle pole proovinud ja pigem jään kindlaks praegusele kasutajakogemusele. Ent mine tea - ära ütle iial ei iial. Niisiis - rehvirõhk. Sõidan vihmas, lubatud 70-ga. Siis tuleb pidurdamine, vihmalibe teee, ABS hakkab tööle ja autonina kisub vägisi paremale poole. Kõik läheb sedapuhku väga hästi: ei ühtegi puudutust eelseisva autoga ega tagant tulijaga. Lihtsalt kerge ehmatus. Selline, mis ajab aju küsima: kas ja milline rehvirõhk võiks praegu, kui rehvivahetusest möödas kena aeg ja sõidetud kah nagu, olla? Korra mõeldud, sellest enam pääsu pole. Siis tuleb see nii öelda surnud punkt, millest tuleb end vägisi läbi suruda: tuleb midagi ette võtta või igaveseks unustada. Aga mina ja rehvirõhu kontroll on nagu ... kaks paremat kätt. Paremakäelise poolt vaadates - kaks vasakut kätt. Olles kord rehvi täitmise asemel sellele hoopis vastupidise resultaadi saavutanud, on see minu jaoks lahterdunud kategooriasse "meeste maailm". Siinkohal tuleb mainida, et pärast toda ebaõnnestunud korda, on mul läinud õnneks - alati on keegi abiks. Näiteks lähedane, J ja pärast mõningast palumist-mangumist on  tema puhul "meeste maailm" ikkagi realiseerunud. Aga igakord ei ole võimalik J paluda. Nagu näiteks eile. Sest J oli kaugel meeste tööl ja niipea pole tema abi loota. Sõidan siis mööda Järvevana teed ja mõtlen pingsalt, kellelt võiks abi küsida. Kirun, et selline lihtne asi mulle seda vastikut pinget ja meelehärmi toob ning lasen peast läbi kõik, kes "meeste maailma" kuuluva protseduuriga võiks koheselt aidata. Korra lippab pähe mõte, et kodu lähedalt oleks hea abi küsida, et siis P. Aga P kahjuks räägib see, et ta võib tahtmatult haiget teha, sest tema puhul ei tea iial, mismoodi su jutt vastu võetakse. Naerdakse välja või soovitatakse, et "seisa ja oota, küll keegi ikka avitab."  Mina ei seisa ja ei oota. Näpin telefoni. Tähestikuline telefoniraamat. A! Valin numbri. A on teisel pool erksa häälega. Uurin ääri-veeri, et kus ja mis? A on ehituspoes ja valib materjali. Ma ei tule oma jutuga välja, sest kui üks mees on ehitustuhinas, siis ei tohi teda ometigi segada - kõrvaltegevus pikendab põhiobjekti valmimist. Lobame nipet-näpet muid asju ja siis lõpetan kõne. Aga mure jääb. Järgmine valik tähestikus on B. Ja - B on lahkesti nõus kohe abi pakkuma. Sõidan siis koduteed natuke teisipidi ja kohtun B-ga tanklas. Otse loomulikult olen mina praktik, sest ma ju tahan selle "meeste maailma" enda jaoks selgeks saada. Ükskord see peab ju juhtuma. Vedin spiraalse juhtme rehvi juurde. Krutin lahti selle korgi või nupu, surun otsiku vastu ja voi la! 2,4 saab rehvi ja asi korras. Ja ma ei pea helikiirusel korki tagasi keerama, sest see sisse lastud õhk ei tule sealt sama kiirelt välja kui korki peal pole. Oeh! No vot ja ma ei teagi, mismoodi seda jublakat nimetatakse. Igatahes käin valvsa pilgu all kõik oma rehvid üle ja igasse saab 2,4 ning tanklast välja sõites on meel rahul - tasakaal saavutatud, sõit turvaline. 

Ja ma olen üliõnnelik, et ei pidanud tähestikku lõpuni kerima. Ja et tegelikult on see asi kategoorias "sellega saavad naised ka hakkama". Lihtsalt... kes teab, see teab.

Nii et Punane Süstik vurab rõõmsalt edasi. ;)

Jo