Vana tänav

 Loobujate vaateaknast sisse vaadates näed ühte ja sama pilku: las olla, ei tasu, nagunii, mis nüüd mina...

Ma poleks iialgi teadnud, kuid poolkogemata sattusin kõndima mööda vana tänavat. Tühja tooli sündroom. Nii on selle, end kohvikuks pidava asutuse nimi. Mina, suvelillelises kleidis ja vana hall, kooruva värviga tänav. Need näod seal klaasi taga, hämaras ja suitsuses ruumis, vahivad välja. Istuvad jahtunud kohvitasside ja pooltühjade pitside taga, käsipõsakil. Mõtlen, et kas nad värsket õhku ei taha, et avaks keegi ukse või akna? Ja siis näen, et uksel polegi linki. Lükka-tõmba? Ma ei taha proovida. Päriselt ka. Adun, et  kõik keda Tühja tooli sündroomis istumas näen, on kuidagi tuttavad, nähtud näod. Loobujate näod. 

Tuul tuleb piki tänavat ja keerutab rentslis kuiva prahti. Tunnen, kuidas tänav mind rõhub, pisemaks surub. Ma pole oodatud. Tühja tooli sündroomi silt kääksub virilalt kui tuul selle mööda minnes kõikuma lööb.

Astun lendlevas kleidis tagasi vaatamata edasi ja otsustan, et ei iilagi ole mul asja sellesse vanasse tänavasse.  

***

Jo