Olek

 Ühe pikale veninud  peo tagajärg on tummine olemine järgmisel hommikul. Kohmakus liigutustes ja vaevaline avanemine maailmale, mis vaatab sind etteheitvalt. Liiga karmilt isegi. Ränk hommik. Päike on pealpool ühtlases tempos liikuvaid pilvi ja paistab kord eredamalt, kord tuhmimalt. Minu imeline tuhm maailm. Ma ainult mõtlen nii. Mõelda on lubatud. Mõtteid ei toimeta ja ei korrigeeri keegi peale mõtleja iseenda. Kui ta selleks võimeline on. Kui ta tahab. 

Tõmban mõtteid ajust välja, nagu sikutaks umbrohu vintskeid juurikaid. Määrdunud, auklikud mõtted, mida kellelegi vaja pole. Kirun. Et ...? Mida siis? Tegelikult ei peaks üldse kiruma. Joon kohvi ja tumepruun vedelik vuhiseb mööda mu keha ja ergutab. Turgutab. Ütleb südamele "tere" ja see taob oma trummi väheke tugevamalt kui peaks. Ohjah. 

Läbi lahtise terrassiukse voogab tuppa järjekordset sooja päeva. Toob endaga kaasa küpselõhna ja kauged koera hauked. Siis ärkab tuul. Või ta on varem ärganud? Ma pole lihtsalt varem märganud. Too puhub kardina mu tuppa, teeb tiiru toas ja naeruvääristab tummalt seisvat ventilaatorit. Mul on piinlik. Oma väheste magatud öötundide pärast. Ent päev ei hooli. Tuleb tuppa ja näitab ära kõik mu kitsaskohad. 

Lasen dušil joosta lagipähe. Kiirevoolulised veejoad otsivad oma teed, oma sängi. Ma olen maastik, kus on mäed ja orud, metsad ja tundmatud platood. Mõne päeva pärast löön ma haljendama ja siis rohetab mu keha nagu lõputuna näiv noorus. Kõik vohab kasvada ja ma metsistun. Sest ma ei taha talve. Veel. 

***

Kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel on meri. Ma tean. Tean igat meetrit teed. Võin kinnisilmi istudes selle teekonna läbi käia. Näidata tundmatule ära mügaratega puud ja  äraõitsenud astilbepuhma. Aga merd ma talle näidata ei oska. See on seal, kohe viltuste rannamännitüvede taga. Ent mu pilt saab enne seda otsa.

Enne õhtut olen ma taas mina ise. Õhtune Uitaja.

***

Jo